Autor: Kristina Meius
Skeptikud ei mõista, miks mõned inimesed ikka veel ka tänapäeval kulutavad oma aega ja raha traditsiooniliste võitluskunstide õppimisele vaatamata sellele, et valdavat enamust treeningu ajal õpitust ei saa nende arvates nö reaalses võitluses rakendada. Samuti jätavad traditsioonilisest võitluskunstist vale mulje Hollywoodi märulifilmid, kus peakangelane ise eelnevalt poolsurnuks pekstuna uhkeldava jalalöögi, pöörde ja hüppega vaenlase hävitab. Mitte igaüks ei ole selleks võimeline ja kui ongi, siis kas see aitab reaalses olukorras? Mis on kata ja milleks seda veel on vaja? Lisaks tulevad kulud vormiriietusele. Kus on tõestused selle kohta, et see, mida õpetatakse ja harjutatakse on tõhus enese kaitsmisel kasvõi näiteks lihtsa taskuvarga eest? Kas harjutaja saab klubis oma raha ees seda, mida ta ootab? Samuti väidavad osad skeptikud, et kaasaegne võitluskunstide maailm on muutunud ning kohanenud harjutaja vajadustele ja soovidele vastavalt. Skeptikute arvates on ka näiteks mõned kaasaegsemad võitluskunstid nt MMA toonud välja traditsiooniliste võitluskunstide puudused, kuid paraku skeptikute arvates pole traditsioonilised võitluskunstid sellest mingeid järeldusi teinud oma nö sisemiste vigade parandamiseks. Kas traditsioonilised võitluskunstid ja muuhulgas ka karate on tänapäeval samasuguse dinosauruse rollis, nagu ravitsejad, homöopaatia või kirik, kes on unustanud õigel ajal välja surra? Kas traditsiooniliste võitluskunstide harrastajad usuvad midagi – samal ajal teadmata ja aru saamata, millesse nad täpselt usuvad?
Skeptikute suureks üllatuseks on traditsiooniline võitluskunst ikka veel elus. Miks?
Tavaliselt kujutavad inimesed karated ette kui väga vägivaldset ja agressiivset spordiala. Miski ei või olla kaugemal tõest. Miski ei või olla ka kaugemal tõest kui arvamus, et karate harrastaja harrastab karated sellepärast, et olla kellestki tugevam ja talle füüsiliselt koht kätte näidata. Ehk see ongi üheks kõige suuremaks erinevuseks nö. kaasaegsete võitluskunstide ja enesekaitsekursuste ning karate vahel. Karate eesmärk ei ole kellegi füüsiline rünnak või koha kättenäitamine. Traditsioonilise karate võlu peitub tema mitmetahulises loomuses, filosoofias ja ammendamatutes võimalustes ka kõige lihtsamaid tehnikaid aina paremini sooritada. Loomulikult on iga karateka jaoks oluline läbi harjutamise liikumine tehnilise täiuslikkuse poole, kuid sama oluline kui isegi mitte olulisem on oskus reaalset võitlust võimalusel vältida. Vältida ei saa ega tohi aga võitlust iseendaga. See on võitlus, mida tõenäoliselt on pidanud iga algaja oma treeningute algul – kui millestki ei ole võimalik aru saada, kui mitte midagi ei jää meelde ja kui kõik teised kaasharjutajad on või õigem oleks öelda, et tunduvad paremad. Kõrval toimetava kollase vööga harjutaja käetehnika on juba täiesti arvestatav, pruuni vööga kaaslase elegantselt löödud mawashi geri jodanist võib saada nii inspiratsiooni kui ka musta masendusse langeda. See on raske võitlus iseendaga ja loobuda on kerge, eriti arvestades muid lõbusamaid ahvatlusi elus – kodus ootav teler, maitsev õhtusöök, teele jääv jäätisekohvik, hea raamat kodus või kutse hoopis korvpallitreeningule, kus võrreldes karatega süstemaatiliselt eriti pingutama ei pea. Jäädes võidad iseenda ning see on esimene ja kõige olulisem võit. Seega treenib karate nii keha kui vaimu ning selle tulemuseks on ühelt poolt paranenud eneseteadlikkus, enesekindlus, tahtejõud ja analüüsivõime ning teisalt painduvus, vastupidavus ning arenenud koordinatsioon.
Üheks peamiseks põhjuseks karate harrastamiseks on enesekaitse. Samas on karate ja enesekaitsekursustel märkimisväärne erinevus. Enesekaitsekursus õpetab kiirkursuse raames põhilisi tehnikaid, mida korrapäraselt harjutades ning täiendõpet saades on võimalik enesekaitsevahendina kasutada. Karate on aga palju enamat. Karate pakub struktureeritud õpet, mis sisaldab enesekaitse, võitluskunstide, tehnika ja teooria komponente. Harrastaja õpib seda läbi korduste ja praktika. Kõik need komponendid on kaitsemehhanismid, mitte rünnak, sest karate ei ole mõeldud rünnakuks. Nende komponentide kasutamine agressiooniks rikub karate kasutamise põhimõtteid. Tõeline karateka ei algata kunagi konflikti, ei füüsiliselt, sõnaliselt ega mentaalselt.
Vormisolek ja füüsilise koormuse saamine on teine kõige sagedasem põhjus karate harjutamiseks. Karate harrastamisega kaasnev füüsiline koormus võib olla küllaltki intensiivne, samas saab iga harrastaja areneda omas tempos. Karate parandab vastupidavust, jõudu, kiirust ja painduvust.
Enesekindluse kasvatamine ja kasvamine on kolmas põhjus karate harjutamiseks. Karate tõstab enesekindlust, õpetades meile meie igaühe piire, keha ja mõtte haldamist. See laieneb ka muudele eluvaldkondadele muutes inimese tugevamaks ja paremaks.
Karated harrastades paraneb koordinatsioon. Karate arendab teadlikkust harjutaja kehast, sellest kuidas see funktsioneerib ja kuidas seda kontrollida. Koordinatsioonivõime arendamine tõstab enesekindlust ning aitab parandada soorituse taset. Kata skeemide harjutamine on üheks suurepäraseks vahendiks koordinatsioonivõime parandamisele.
Samuti ühendab kata põhilised tehnikad voolavaks liikumiseks. Kata põhineb konkreetsetel võitlusstrateegiatel, mis võimaldab harjutajal mõista ja arendada õpitud tõdesid, analüüsida liikumist ja mõtestada neisse peidetud tehnikat.
Karate harrastamine parandab keskendumisvõimet. Karate harrastamine nõuab keskendumist tegevusele, mõtte ja keha koostööle ühe harjutuse sooritamiseks. Selle saavutamiseks on vaja blokeerida segavad välised mõjud. See ei tähenda teadlikkuse kaotamist ümbritseva suhtes või ümbritseva ignoreerimist, vaid seda, et õpitakse registreerima asju, mis on hetkel olulised. Keskendumine rahustab ning tõstab enesekindlust.
Karate õpetab austust ja korrektsust läbi struktureeritud distsipliini. Karates saavutatakse distsipliin läbi austuse sensei ja sempaide vastu ning läbi planeeritud rutiini õppimisel ning vööeksamite tegemisel. Eriti hästi toimub see noorte õpetamisel.
Inimesed, kes soovivad tegeleda võitluskunstide harrastamisega peaksid kõigepealt endale selgeks tegelema, mida nad sellelt harrastuselt ootavad ning katsetama erinevaid stiile, klubisid ja instruktoreid. Siis on ka pettumusvõimalus väiksem. Võimalik on valida rahulikumaid võitluskunstide stiile nagu nt tai chi, vastavalt vajadusele ja soovile ka enesekaitsekursusi või äkilisema kick-boxi. Kuna traditsioonilistelt võitluskunstidelt ei tasu liigselt kiireid tulemusi loota, siis tänapäeva kiiret elutempot harrastavad ja igast eluvaldkonnast kiireid tulemusi soovivad inimesed väga kauaks selle harrastuse juurde ei jäägi. Neil paelub üsna pea midagi uut ja põnevat või soovitab sotsiaalmeedia neile juba midagi trendikamat, mille kallale taas õhinaga asutakse, et see paari nädala pärast taas millegi veelgi uuema vastu vahetada.
Karate eesmärk on igas mõttes inimese paremaks muutmine, aga inimene peab seda ise tahtma. Sportkaratel on üsna piiratud eluiga inimese elus. See on vaid aja küsimus, millal võistlustelt saadud füüsilised vigastused ei võimalda enam lemmikharrastusega tegelemist. Võimalik, et sportkarateka mõistab karate põhiloomust teisiti, kuna tema kinnismõtteks on alati võita. Traditsioonilist karated on võimalik harrastada niikaua kui inimene elab. Gichin Funakoshi oli harjutanud praktiliselt kuni viimase päevani oma elus. Seega traditsiooniline karate sobib tõesti kõigile vaatamata vanusest, soost või algsest füüsilisest vormist. Sa pead ainult tulema dojosse ja seda tahtma. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, ütles kunagi Anton Hansen Tammsaare….
KM essee
3.kyu eksamiks
Retsensent Alar Põllu teab ja arvab:
Väga hea arutelu ja kirjutis. Haarav ja põnev. Terav teemapüstitus ja selge arutelu pluss loogiline ja veenev lahendus-tõestus. Olen Kristinaga täielikult nõus ja vähe sellest – saanud inspiratsiooni, jätkan „samal viisil“. Peatun pisut pikemasõnaliselt oma tekkinud mõtetega just kirjatöö esimesest lõigust – see on teema, mis on olnud aktuaalne viimased paarkümmend aastat ja millistele küsimustele meil tuleb ikka aegajalt vastu astuda. Ehk on minu mõtisklemistest selles tegevuses abi.
Me elame marketingi, mõjutamise ja nn avalikkusuhete korraldusega kaalutletava nn tõe maailmas. Meile tehakse veenval toonil selgeks, mis on meile hea ja mida me vajame. Mitte ainult ei mõjutata meie seisukohti, aga meie programmeerimine on jõudnud lausa sinnamaani, et telesaadetes ei öelda meile ette mitte ainult kus on naerukoht, vaid öeldakse ka seda kuidas täpselt selle koha peal naerda.
Meie majandusmudel baseerub majanduskasvul ja inflatsioonil. Küsimus on, et kas ma ikka vajan igal aastal 8% rohkem kotlette jms kui eelmisel? Paljude „uute ja põnevate“asjade eluiga ongi 3-5 aastat. Tulede ja viledega, sähviva ekraani ja kirjude tuledega, seksika näitsiku ja võluva baritonihäälega mitte enam väga noore mehe abil tehakse meile selgeks – mis on see, mis aitab meil meie sotsiaalses dzunglis olla naabrist parem ja tekitada kaaslastes nii hädavajalikku kadedust.
Selles perspektiivis tulebki asju vaadata. Kas skeptik, kellest Kristina kirjutab, ikka on asjast õigesti aru saanud, kui ta väidab, et aastatuhandete vältel reaalses võitluses välja kujunenud autentne ja traditsiooniline võitlusviis on millegipärast „oma aja ära elanud“ „uue ja moodsa sportliku verdtarretava puurisrähklemise“ kõrval, mis praegusel kujul on ehk 5 aastat vana? Kas skeptik ei ole mitte maskeerunud suhtekorralduslik müügimees? Või on ta hoopis üks laisk ja pinnapealne inimene, kes millegagi väga pikalt ei viitsi tegelda ja millessegi süveneda, millegagi pikemalt esimeste tulemusteni vaeva näha? Ta võtab mullast kartuli ja hõikab võidurõõmsalt – „see küll süüa ei kõlba, täitsa mullane teine“. Skeptik ei ole endale selgeks teinud ühtegi karate põhialust või veel halvemal juhul „õppides nipid ära“ mõnelt isehakanud meistrilt „Jussi ja Juuli karatee kuldsest akateemiast“. Sel juhul ongi tal loomulikult õigus – need „tehnikad“ tõesti ei toimi. Need on koduses köögis uhkustamiseks. Paraku ei jõua skeptik kunagi autentse karate dojosse ja miks ta peakski – küll ringis on näha kes kellelt enne nosplist tatiseguse vere reaalselt välja lööb. Ja see on ju teadagi palju praktilisem. Naerukoht.
Kui skeptikuga algatada diskussioon – arutelu karate spetsiifilistel teemadel, siis ei kuule sa sealt reeglina mitte midagi mõistlikku. Aga kuna ta on oma veendumustes nii kindel, siis ei ole temaga ka mõtet vaielda. Kuid sa saad küsida alati küsimusi – kas, miks, …
Kas end tegelikult põhjendamatult skeptikuks nimetaja mitte ei aja segi läbi aegade kehtinud ja olnud kahte täiesti erinevat asja? Üks on siis lihtrahva alati näiteks laadaplatsidel toimunud rähklus ja näopeksuvõitlus, kust halvimal juhul lahkuti sinise silma ja mõne marrastusega. Võitja sai aga ekstra mõõdu õlut, pool siga ja veeta imelise öö mõne kauni aga küllaltki kasutatud kõrtsiplikaga laadaplatsi õdusates heintes. Teine äärmus on ülikute (sõdurid olid Jaapani ühiskonnas ülikud) priviligeeritud võitlus-, strateegia- ja kasvatuskunst-süsteem, mille olulise osa moodustas muuhulgas kõrgetasemeline etikett, millega mats ennast vaevama ei vaevunud, liiga keerukas ja tänapäeval täiesti mõttetu – aja ära elanud. Selliste traditsiooniliste pidevalt arenevate kunstide juhul võideldi ainult ühe põhjusega – üks jäi ellu, teisel oli võimalus surra auga või siis auta. Nii lihtne see ongi.
Täna on karatest ja ka teistest võitlusaladest saanud laiatarbesport. See väidetakse olevat kõigile jõukohane. Kas tipptasemel viiulimäng on kõigile jõukohane? Maalimine? Iluvõimlemine? Kõrgushüpe?
Aga kuidas siis meil on ikkagi nii palju idamaiste alade meistreid? Mustad vööd seotakse endale peale üha varem, harvad ei ole 10 aastased musta vöö kandjad!? Musti vöid antakse valimatult ja hulgi välja juba hobusekasvatustes stiilis kaupmees kaupmehele. Ja mis siis – küsite? Vaadake kuhu on jõudnud selle kunagi surmavat oreooli kandnud ala prestiiz… Viiulikääksutamine samas kindlasti ka on kõigile jõukohane nagu ilmselt ka karatetehnikate matkimine võhikute „asjatundliku“ ja aupakliku seltskonna ees. Pimedate riigis on ühesilmne inimene kindlasti kuningas.
Me peame tegema selge vahe autentse-traditsioonilise ja pidevalt muutuva ekraaniga kaasaegse-„põneva“ vahel. Kiirelt muutuv ei ole minu arvates põnev, põnev on iidne tarkus, mis aastatega end sinu ees lahti rullib, avades üha uusi ja uusi hingematvaid maastikupilte ja horisonte. Aga seda ainult siis, kui teed ka tööd ja õiget ning mõtestatud tööd kvalifitseeritud meistri käe all. Õpipoisi innustunud hüüete saatel niisama rahmeldamine armastuseni minu arvates ei vii. Aga see oligi ju vanasti (oh jälle need igavad traditsioonid) töö sisu, töö oli miski – mida tehti mingi eesmärgi pärast ja mingil pikkade ajastutega väljakujunenud moel. Oli tekkinud traditsioon, mis andis tulemuse ja armastuse. Niisama rahmeldamine oli niisama rahmeldamine – selliste Kiire suguste „modernsete“ soss-seppade üle naerdi. Samas olid ja on nad ka täna just seepärast vajalikud ühiskonnale.
Nii on lood. Traditsioonilisi võitluskunste harrastatake maailmas kindlasti kümneid kordi rohkem kui „kaasaegseid“ alasid. Eraldi teema on igasugu derivaadid, koopiad ja wannabed, ka neid on palju. Aga usun, et inimene kes oskab valida endale hambaarsti ja mobiiltelefoni – õpib ühel päeval ka õppima hoolitsema oma kehalise ja vaimse seisundi eest efektiivse ja ajas järelproovitud ala abil. Mitte lootes noorukese hakkamist täis naerususe meeldiva või kortsuskulmse noormehe peale, kes osutub peagi diletandiks. Sport-karated teevad täna pigem enamuses lapsed, näopeksuga tegelevad vemmeldava verega noorukid nagu ikka ja alati ning traditsiooniline võitluskunst on rohkem hingelähedane tasakaalukamatele täiskasvanutele– neile kes oma peaga ka natuke juba mõelda suudavad.
Seega on reanimeeritava, kokku-lahti lapitava ja pidevalt ülevärvitava dinosauruse rollis pigem igasugu „kaasaegsed“ näopeksu-rähklus“spordi“alad. Traditsiooniline võitluskunst jätkab aga stoilise rahuga oma teed, pööramata vähimat huvi kraavis rähklevate kaklejate tegevuse peale. Pigem hoiab ta sealt eemale – määrivad poriga veel riided ära. Ja seaga maadelda ei ole hea sellepärast, et te mõlemad saate poriseks, aga seale see ju meeldib, erinevalt Sinust.
Kõrtsides on alati kakeldud ja kakeldakse ka tulevikus. Kui Naha linna kõrtsi, kus jõi ja laaberdas kogu maailma kõrilõikajate koorekiht igasugu meremeeste näol, astus mingil põhjusel sisse Okinawa korrakaitsjate – karate loojate eelkäijate – salk, vakatas sumin hetkeks. Ihukaitsjate-korravalvurite oskuste skeptilisi proovijaid oli palju, pärast seda omal jalal lahkujaid aga vähe. Täna on täpselt samamoodi. Ärge pidage ainult klähvivat krantsi murdjaks võitluskoeraks. Algul on ehk hirmus, aga kui põrutad jalaga vastu maad, siis pilt muutub.
Alade harrastamise pikkaealisus ja mõju tervisele oleksid ka põnevad teemad muidugi traditsionalistide kasuks, aga jätame selle tulevikuks.
Nn Skeptik võiks ikka omale teha teema ja ka väitlemise põhialused natukenegi selgemaks. Aga tema peas on pudru ja kapsad ning segadus talle ettemängitud ajupesuvirvarrist, mida ta juba ka ise on hakanud uskuma. Kolmeaastase lapse tähelepanu haaratakse kiiresti liikuvate värvilise objektidega, üle kümneaastane aga oskab oma piku juba ammu kontsentreerida ja asju eristada-valida. Huviav, millal ja miks siis saab osadest inimestest jälle kolmeaastase tähelepanutasemega indiviid?
Ka meie ei vaevu vaidlema inimestega kes valjuhäälselt ja matslkult laadaplatsil oma tõde kuulutavad, soovimata astuda põnevasse, argumenteeritud, huvitavasse ja viisakasse väitlusse, kus esikohal on oma vastase austamine, mitte tema hammaste trotuaarile laotamine paari laadatola ja laadarahva suureks rõõmuks. Huvitav diskussioon aga paelub meid alati, me ei karda seda, ega püüa seda matta rämeda kisa ja valju tühjalt kõmiseva naeru alla.
Arenenud maades ei ole ükski täiearuline inimene mitte kunagi kahelnud traditsiooniliste väärtuste ja saavutuste elujõus. Inimesed, kellel on selleks aega ja püsivust, teavad – iga traditsioon oli kord uuendus, kaugelt igast uuendusest ei saa aga traditsiooni. Ka Eestis viljeldakse traditsioonilisi alasid, (mõnda näiteks visalt, tulemuslikult ja enesekindlalalt juba alates 1987 aastast) nad on tulnud et jääda. Kindlasti on siin piisavalt inimesi, kellel on piisavalt aega et oma elu targalt ja mõtestatult elada. Inimesi kes eelistavad Van Gogh’i läikivate velgedega linnamaasturile. Uskudes eelkäijate tarkuse ja pühendunute kogemusse.
Nonii minu jutt sai vaata et sama pikk J. Tänan sind kui sa siiamaale üldse jõudsid J.
Aga KM töö on väga hea. Paneb mõtlema, kas pole?
Alar P.