Tunneta energiat.
Kui ma parasjagu ei tööta ajakirja kallal (s.t. praktiliselt “mitte kunagi”), püüan ma võimalikult palju aega veeta oma adopteeritud teises kodus – Hispaanias ja ilmselt ma “alati” mõtlen artiklitele ajakirja jaoks. Mis tõukas mind seda kirjatükki kirjutama, oli vestlus turvamehega, olles väga rahvarohkes baaris dringil oma hispaanlastest (karatekadest) sõpradega. Ma jälgisin seda meest, kes ilmselgelt oli turvateenistusest (ja ainult üksinda) ringi jalutamas ning olukorda jälgimas. Ta oli ainult 5 jalga ja 3 tolli pikk, kuid väga tugeva kehaehitusega ja kaalus umbes 180 naela. Oli lausa imelik, kuid huvitav, kuidas ma “tundsin”, et see isiksus lausa kiirgas kohutavat hulka “energiat”. Ma usun siiralt, et inimene, kes on 20 aastat harrastanud võitluskunsti, võib mõnikord “tunda” teises inimeses mõningaid asju – näiteks energiat, ohtu, kurbust, hirmu, kahtlusi, enesekindlust, egot, jne. Mida mina selle mehe kohta “tundsin” oli puhas ja lihtne … energia. Olles kohutavalt küüniline, arvasin, et ta on narkouimas (speed või kokaiin), kuid kui valeks see arvamus osutus! Hiljem sain teada, et ta ei suitseta ega joo ja pole kunagi narkootikume puutunud. Tema ainuke kirg oli võitluskunst!
Ta istus minu kõrvale viivuks ja ma ei saanud jätta tähele panemata kummalist (väga väikest) tätoveeringut ta kaelal, ning ma laususin midagi umbes… ”See on vägagi ebaharilik tätoveering” (nägi välja nagu hiina kalligraafia või jaapani kanji). Ta vastas: ”Oh! Ma lasin selle teha Tais. Ma olen olnud seal 5 aastal, treenides Tai Poksi laagris.” Ahhaa! Nüüd pöörasin talle kogu oma tähelepanu, kuna olin tuline Tai Poksi austaja. Ta seletas, et tätoveering tähendab “Ära Kunagi Löö Esimesena”. Nagu võite arvata, intrigeeris see mind väga, sest see on ju keskpunktiks Gichin Funakoshi ja Shotokan Karate-Do filosoofias … Karate ni sente nashi (Karates pole esimest rünnakut).
Nii. See mees nägi välja nagu keegi, kellega sa kindlasti ‘ei tahaks tüli norida’! Ja samas ta ülistas sama filosoofiat, mida Meister Funakoshi. Ta ütles mulle: “Ma lasen teistel ennast alati paar või võibolla ka kolm korda üritada lüüa kui asjad ‘kisuvad viltu ja jamaks läheb’ ning isegi siis hüüan ma neile, et lõpetage palun, ma ei taha teile haiget teha.” Kui nad siiski jätkavad mu ründamist, siis see on ainuke aeg, kui ma kasutan oma oskusi ja ainult siis.”
Ta jätkas selgitamisega , et ta “mitte kunagi” ei alusta võitlust, hoolimata sellest, et ta just seda hästi oskab. Tema võitluskunsti treeningud ja taust (Tai Poks) põhinesid täpselt samal filosoofial kui ka meie oma, ainult väikeste tehniliste erinevustega ja rõhuasetusega. Aga minu jaoks oli kõige intrigeerivam tema filosoofiline lähenemine võitluskunstile. Tema oli ilmselgelt mees, kes pidi võitlema ka “tegelikult” – tulenevalt oma töö iseloomust! Ja siiski oli ta väga siiras, aus ja ka järeleandmatu fakti suhtes, et see on lihtsalt tema “töö”! Tema põhiline huvi oli võitluskunstide treening (Tai Poks) ja püüd tõsimeeli elada selle filosoofia järgi. Tai Poks on läbi imbunud rituaalidest, traditsioonidest, religioonist ja filosoofiast ehk ilmselt rohkemgi kui karate.
Ta tuli välja väga huvitava mõttega, kui küsisin – millised on tai poksijad. Ta ütles, et nad on väga heas füüsilises vormis, kiired ja tehniliselt osavad, kuid täiesti ausalt öeldes – tema arvates, “üldiselt” on neil puudu “jõust”. Ta jätkas juttu rääkides, et nad ei tegele tõsiselt jõutreeninguga nagu lääne sportlased, sest nad arvavad ikka veel, et see muudab nad aeglasemaks! Michael Johnson, Maurice Green (maailma kiireim mees) ja nende kolleegid on tõestanud, et see teooria on “täielikult” ebakorrektne. Tema arvates ei suudaks nad toime tulla suuremate ja tugevamate vastastega väljaspool (või seespool) võitlusringi. Tema ütles, et ei piisa üksnes sellest, kui oled kiire ja hea tehnikaga, sul peab olema ka just seda “jõudu” või muidu su kunst ei toimi. Kui keegi selline vaatab sulle otse silma ja räägib selliseid asju, siis sa lihtsalt pead uskuma.
Tulles tagasi teiste energia “TUNNETAMISE” juurde, siis seda on minuga juhtunud paaril korral. Esimene kord juhtus see kui Enoeda sensei astus ühte väga väikesesse dojosse mõned aastad tagasi, et õpetada vaid alla 20 inimesest koosnevat gruppi. Mul oli väga imelik ‘tunne’, kui ta minust mööda sammus, ainus sobilik sõna selle kirjeldamiseks oleks ehk “elekter”, “energia”, ta oli nagu kõndiv ‘jõujaam’! Ma olen üdini aus ja pean tunnistama, et sarnast tunnet pole ma hiljem teiste karate- instruktoritega enam tundnud! Teised korrad, kui kogesin seda tunnet, oli siis, kui ma vestlesin profijalgpalluriga ja kummalisel kombel ka balletitantsijaga ja see ongi kõik! Ma ei pea silmas seda, et keegi on ilmselgelt väga heas füüsilises vormis ja lihtsalt tugev. See kõik ei puutu asjasse. See ei ole see. See on “tunne”, mida mõningad inimesed annavad välja või kutsuvad esile, justkui et kui neid saaks vooluvõrku lülitada, siis kogu linn saaks valgustatud. Mõned väikesed lapsed on sellised, lihtsalt “loomuliku” energiaga.
Ehki ma pole teda kunagi kohanud, on olemas üks karate sensei, kes kutsub esile sama aura (vähemalt mul) ja seda kõike ainult vaadates tema videod või fotosid jne. See on MIKIO YAHARA sensei! Ta näib lihtsalt elektriliselt laetud olevat, nagu inimdünamo. Sa “tunned” tema energiat!
Juhul, kui sa looga kursis pole (ülalolev foto selgitab kõik), siis Yahara nokauteeris Mori pealöögiga JKA Meistrivõistlustel 1970 a. Referii ja nurgakohtunikud ei osanud selle peale midagi teha, kuna sellist asja ei olnud varem juhtunud! Siiski, pärast mõningat arutlust küsis referii Yaharalt, miks ta tegi selle tehnika? Yahara ütles, et Mori oli nii lähedal ja tal polnud muud võimalust ja see lihtsalt juhtus iseenesest nii. Ta sai selle eest waza ari (pool punkti). Ei oska arvatagi, mida tänapäeval selle peale tehtaks. Fraas “Ülemäärane kontakt” hüppab mulle meelde. On olemas ainult üks ja just ‘see’ Yahara.
Kui sa vaatad karatevideot, siis on võimalik jälgida isiku tehnikat ja tunnetada võimu, kuid harva on “tunda” tema “energiat”. Minu jaoks on Yahara see erand! Tema elustab karate! Loomulik energia purskab välja televiisori ekraanilt või ajakirja – raamatu leheküljelt. Sellel pole mingit pistmist tehnikaga või füüsilise jõuga, see on palju, palju sügavamal. See oleks nagu kodeeritud iseloomu; need on erilised inimesed, nagu oleksid kontsentreeritud äikesetormi kõrval! Ei oska arvata, kuidas need inimesed end ise “tunnevad”? Ma mõtlen, et kuidas sellised inimesed ennest ise ‘tunnevad’? Mis tunne on olla selline? Hea küll lugege edasi.
Tulles tagasi Tai Poksija juurde, kes oli sakslane, 33 aastane ja just loobunud professionaalsest Kick-Poksist. Ma lihtsalt pidin talle ütlema: “Tead, ma lausa tunnetan su energiat.” Ta naeris ja seejärel ütles huvitavalt, et ainult keegi, kes on palju aastaid tegelenud võitluskunstiga, võib “tulla” sellele, mõelda ‘sellest’ ja iseäranis “tunda” midagi sellist! Seega ma pidin küsima (kuna mul oli kaasas mu toimetaja aju): “Mis tunne “sul” endal on?” Tema vastus oli pärl! “Tavaliselt, kui ma pole tööl ja sellise stressi all, tunnen ma ennast nagu rahulik, magav vulkaan.” Ta jätkas… ”Ma tahan iga päev trenni teha ja elada väga rahulikku, lihtsat elu kui ma olen eemal tööstressist.” See viimane lause võiks käia enamuse meie kohta, teiegi ju arvate nii? Kui ilus, lihtne filosoofia ja kindlasti mitte erinev sellest, kuidas meister Funakoshi elas oma elu.
Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 65. November 2000.
Originaali tiitel: Feel the Energy, John Cheetham.
Tõlkis: Ago Kakko.
Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, 31. augustil 2003.