Treenimine – harjutamine, kas see on karates ikka ükssama

Treenimine ja harjutamine: kas nende tähendus karates on sama?

Sõnaraamatu selgitus pealkirjas esitatud küsimuse kohta jätaks kahtlemata mulje, et neid võib kergesti pidada üheks ja samaks asjaks. Selle artikli põhjal – ma ei kavatse tegeleda siin osava sõnamänguga – näete, et kui tegu on karate või tõepoolest ükskõik millise spordiala või ka kunstiga, siis võib treenimisel ja harjutamisel olla kaks väga olulist tähendust, mis teineteisest pisut erinevad. Nagu te hiljem näete, on see väga oluline, sest võib põhjustada erinevuse persooni (meie juhtumil karateka) tasemes – on ta keskmine või üle keskmise, hea või väga hea ja nii edasi.

Ma usun, et järgmine selgitus heidab sellele küsimusele valgust ja loodetavasti selgitab, milles see väga peen erinevus spordis või kunstis seisneb. Ma lugesin väga huvitavat intervjuud Mancester Unitedi jalgpallitähe David Beckhamiga, kes on tuntud ühe kõige meisterlikuma mängijana terves maailmas. See ei tähenda, et ta oleks mingi artistlik tola, kaugel sellest – Beckhami on küll ulakas põikpäise hingega jõmpsikas, kuid ometi on ta tõeline pallivõlur ja tema tahe on vankumatu. Ta ütles, et üks paremaid nõuandeid, mis talle eales on antud, tuli Manchester Unitedi treenerilt Alex Fergusonilt. Ferguson ütles Beckhamile: “Kui sa tahad areneda ja teha pikka karjääri jalgpallis, siis treeni tugevalt, puhka põhjalikult ja piisavalt – kuid harjuta palju.” Beckham jätkas selle lihtsa filosoofia selgitamisega ja siin saab selle otseselt siduda karatega. Treeni tugevalt – tähendab seda, et kui meeskond koguneb igapäevastele treeningutele, et arendada erinevaid tehnikaid, kokkumängu, kehalist ettevalmistust ja muud, siis tuleb treenida 100% peal, tublisti ja täieliku keskendatusega (meie vasteks on dojo treening koos klubikaaslastega). Puhka põhjalikult ja piisavalt – tähendab,  ära põleta end läbi, hoolitse enda eest, säilita energiatase (see kehtib kõigi sportlaste kohta, kes suhtuvad oma valikusse tõsiselt). Harjuta palju – David Beckhami juhtumil tähendab see üksinda harjutamist. Ta veedab palju tunde lüües jalgpalle erinevatelt kaugustelt ja erinevate nurkade alt läbi autokummi, mis on värava ülanurka riputatud. Eesmärgiks on lüüa pall täpselt kummi keskelt läbi! See on osavuse harjutamine.

Kogu mu artikli idee ongi selles, et rõhuv enamus karatega tegelejaid (mina kaasa arvatud, võin ma lisada) ei harjuta tegelikult üksinda. Me läheme kõik dojosse mitu korda nädalas ja treenime tugevalt, aga kui palju ikkagi on neid, kes tegelikult täiendavad oma oskusi harjutades kodus, arendamaks tehnikaid ja liikumist?

Karate alalt võin ma pakkuda väga hea näite Sensei kohta, kes alustas keskpärasena nagu igaüks, kuid sai eriliseks läbi raske treeningu ja hoolsa mõtestatud harjutamisega. Kui Masao Kawasoe viib läbi treeningut, siis teeb ta alati seda, et ta püüab sulle midagi anda, jätta sind millegi kallal harjutama. Ja kui sa siis harjutad asju, mida ta sulle näitas, siis pole mingit kahtlust, et sa arened edasi. “Kuid mida ma arendan, milles arenen?”, kuulen ma sind küsimas. Hea küll, siin pean taas viitama suurele karatemeistrile, Taiji Kase’le 9. Dan. Kui temalt küsiti: “Mis on karate saladus?” ütles  Kase Sensei lihtsalt: ”See – kuidas oma keha liigutada.”

Kawasoe sensei võib selgitada ja demonstreerida põhimõtteliselt väga lihtsat (põhimõtteliselt), kuid siiski kirjeldamatult keerulist viisi, kuidas hüppeliiges alustab tegevust, mis aste-astmelt liigub läbi põlvede, puusade, õlgade ja käsivarte, tekitades biomehaaniliselt õige liikumise järjekorra. Kahjuks pole võimalik kirja panna liikumise ajastust, selline on liikumise tehnika, mida kasutatakse karates. Kui vaadata kedagi, kes on Kawasoega samal tehnilisel tasemel (neid ei ole just lihtne leida – AP), siis on tema liikumise mõtestatus ilmne, võib väga täpselt näha, mida ta teeb, aga ise sama teha nõuab palju, mida siis? … – jah, see otsitav sõna on – harjutamist! See toob mind taas selle juurde, mida Mike Clarke toonitas “Shotokan Karate Magazine’i” viimases numbris… “Sa pead võtma vastutuse oma karate eest iseenda kanda.” See tähendab, et sõltub ainuüksi meist endist, kas me tõesti tahame areneda või lihtsalt minna 2 – 3 korda nädalas dojosse ja tugevalt treenida (mis on ka suurepärane). Siiski – David Beckham ja Masao Kawasoe ei saanud väljapaistvaiks mitte pelgalt tugevalt treenides, vaid ka üksinda harjutades. Nad võtsid endale vastutuse oma arengu eest. See ongi erinevus treenimise ja harjutamise vahel.

Siinkohal tuleb taas mängu artikli pealkiri ja tõsiasi, et me kõik treenime dojos, ütleme kasvõi, et tehes palju kordi näiteks gyaku zuki–t koos yori ashiga, aga kui palju on neid, kes uurivad-õpivad ja harjutavad üksi seda, kuidas oma liikumisi tõesti arendada? Mitte kuigi paljud! Siiski teame kõik, et just selline harjutamine toob kaasa täiesti märkimisväärse, et mitte öelda tohutu, arengu meie karates. Ja ärge võtke neid kui minu sõnu – lugege uuesti, mida ütles Kase Sensei. Niisiis, ma väidan, et ehkki enamik meist treenib tugevalt, ei harjuta me tegelikult tugevalt! Harjutamine ongi see, mis otsustab, kas keskmine karateka saab suurepäraseks. Kawasoe Sensei on just selline näide. Ta on õppinud ja harjutanud nii keerulisi põhiliikumisi kui treeninud ka dojos tugevalt pikkade aastate kaupa (otse loomulikult ei saa jätta märkimata tõsiasja, et tal on ka annet, ta on haruldane talent, aga ikkagi… – AP).

Üksi harjutamine ei pea alati olema higist tilkuv, iiveldamaajavalt raske töö! Tegelikkuses võib see olla ka aeglane, lõdvestunud, mõtestatud ja keskendunud varemkäsitletud liikumiste harjutamine sel eesmärgil. Te õpetate sel viisil oma keha kohanema peente tehniliste liikumistega, nüanssidega. Ometi – kummalisel kombel on see meetod väga paljudele väga komplitseeritud, nad justkui ei suuda leida motivatsiooni sel moel harjutamiseks. Nad leiavad, et selline harjutamine on isegi raskem, kui teha kümme minutit järjest ja kasvõi nõrkemiseni kätekõverdusi, kõhulihaste harjutusi ja kükke või midagi muud sellist väsitavat. Kummaline, kas see viimane on siis mingil põhjusel tõesti kergem? Kakskümmend minutit päevas tõsist üksiharjutamist lisaks dojo treeningule võiks teha imesid rõhuva enamusega karatega tegelejaist! Vaadakem teisi kunsti- või ka spordiliike: tippmuusik – ükskõik kas ta mängib klassikalist, rock- või jazzmuusikat – ei piirdu kunagi bändis või orkestris mängimisega, kindlasti peab ta harjutama ka üksi. Ta teab, et see on ainus viis ise muusikuna areneda ja loomulikult teeb see  paremaks ka tema etteaste koos teistega. Ma tean, et see ei ole karates päris samamoodi, kuid te ju mõistate peamist ideed? Seda, et üksinda harjutamine ja mitte ainult dojo treeningule lootmine ongi just nimelt see, mida teil on arenemiseks vaja. Ma ei väida, et karateka ei arene, kui ta piirdub “ainult” dojo treeninguga, kaugel sellest, sest just nii on  enamik meist jõudnud oma tasemele – milline see siis ka ei ole. Ja ometi, kui te tahate tõesti areneda ja olla üle keskmise, siis selleks ei ole arvatavasti paremat meetodit, kui tõsine üksi harjutamine.

Niisiis, karate terminites – treenimine tähendab dojo treeningut ja harjutamine on mistahes töö, mida teete üksi oma oskuste arendamiseks (see mõiste ei sisalda üldkehalise vormi parandamist). Harjutamine on see, mida David Beckham teeb, kui veedab tunde oma oskusi lihvides. Või nagu sõnaraamat ütleb: “Harjutamine – korduvalt tegemine, töötamine osavuse / oskuse arendamise nimel”.

Selle mõtte kullaproovi tõestuseks minu jaoks on Masao Kawasoe tehnika. Ta ei jõudnud oma uskumatule tasemele kuidagi teisiti kui läbi tubli töö ja püüdluste. Isegi kui meie ei jõua kunagi tema tasemele, võime me uskumatult kõvasti areneda. Seega, me peame tegema rohkem kui lihtsalt treenima dojos, me peame leidma aega ja ”ka pisut” harjutama iseseisvalt!

 

Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 63. Mai 2000.

Originaali tiitel: Training – Practice: Are They Same in Karate. John Cheetham

Tõlkis: Jüri Kolk, 31.08.2001

Keeleline redaktsioon: Jüri ja Mari Kolk

Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, 24.02.2003.