Autor: Sensei Alar Põllu
Inimesed kurdavad mõnikord rutiini ja motivatsiooni puuduse üle. Ma saan laias laastus sellest aru. Et miks see tekib. See on inimesele omane – olla võimalikult laisk. Ja tahab omas rahutus meeles kogu aeg mingit vaheldust või pinnapealset meelelahutust. Mitte kõik muidugi. Aga mingist hetkest saad aru, et Shotokanis, meie karatestiilis, on nii palju õppida, et kõik muu on ajaraisk. Klaverimängija ei käi õppimas flööti. Tema instrument on klaver. Ta käib venitamas, teeb liikuvusharjutusi sõrmedele ja randmetele. Teeb õlad tugevaks ja selja ka. Aga flööti õppimas ta ei käi – see oleks ajaraisk. Teisi instrumente ja nende võimalusi muidugi ta tunneb ja teab, aga tema instrument on klaver.
Rutiinist ei ole üheski arendavas suhtes pääsu. Ja arendavad saavad olla vaid pikaajalised ning tihedad – sügavuti minevad suhted. Õpetaja rutiinsus on paratamatus, ta saab edasi siis kui õpilased saavad edasi. Õpetaja muutub koos õpilastega. Areng ja muutused toimuvad erinevatel inimestel erinevate tempodega. Tihti on tunne, et seda ei olegi. Mõnikord on see kiirem, mõnikord aeglasem. Mõnikord kohe peale mingit laagrit, teinekord hiljem. „Ma ei ole täna see kes ma olin eile“ /Vürst Gabriel/. Sempai töö on alati, ka dušširuumis, teisi innustada. Klubi kiita. Selline jutt, et trenn on rutiinne ja peaks ikka ise ka midagi juurde vaatama – ajab algajad trennist minema. See mõjub motivatsioonile ja enesehinnangule laastavalt, algaja ju ei tea, et tegu on küündimatu hinnanguga.
Meie trennis on igale hooajale oma rõhuasetus. Asja tüvi jääb samaks. Aga areng on nagu spiraal – uute teadmiste valguses tuleb ka „vanad asjad“ ikka ja jälle üle vaadata. Keskendumine ja oma keha kuulamine ning mõtlemine välistab karate puhul igasuguse rutiini. Keha vajab õppimiseks mõtestatud korduseid. Vaim vajab enda väsimuse piirist üle ajamist, et saada aimu oma võimete ammendamatusest.
Vaadates trennipäevikut näen ma, et meie trennis ei ole ülearu rutiini, püüan alati et iga trenn oleks sündmus ja omaks rõhuasetust, aga millalgi tuleb teha ka lihtsalt tööd – lihtsalt harjutada, püüda teha paremini … sama asja, aga paremini …
Inimesed peavad õppima keskenduma. Sellist asja nagu rutiin ei ole olemas. Iga oizuki on erinev, seda tuleb tunnetada ja siis lasta kehal mõelda … Rutiin on inimese sisemine probleem, väljaspool inimest sellist asja ei eksisteeri. Minu jaoks on see pinnapealsus ja võimetus keskenduda – areneda. Motivatsioon tuleb ikka inimese enda seest, mitte kusagilt väljast.
Väga tabavalt ütles kunagi üks harjutaja: „miks ma siis trennis käin, kui ma trennis ei käi“. Alati saab trenni suhtes avaldada oma arvamust ja soove. Hea õpetaja arvestab nendega alati. Ta tahab neid kuulda ja selle järgi tunnetada klubi, inimesi. Aga õpetajat peab usaldama. Kui sa õpetajat ei usalda, siis ei õpi sa mitte midagi. Lõhud ennast.
Karate on kahtlemata suurepärane ja väga vaheldusrikas trenn. Ma ei tea teist nii põnevat ja vaheldusrikast trenni. Mõelge Olümpiaujujale – kas tema trenn on igav ja rutiinne? Aga kas ta kurdab?
Aga jah – nn kaasaegne inimene on püsimatu, tal on alati kusagile kiire, ta jääb igale poole hiljaks ja kiirustab varem minema. Kui ta miski asja kätte saab, siis see pole ikka see … Ja tulemused, neid ei paista sel juhul olevat. Ja üleüldse on selle kirjatöö teema natuke „üle paisutatud“. 10 aasta jooksul 1 inimene kurdab karate rutiinsuse üle. Aga meile on ka see üks inimene oluline. Me arvestame ka temaga. Kuidas teisiti?
Mina teen ikka seda mida oskan ja parimaks pean. Mulle karate meeldib ja sobib. Soovin areneda ja kuulata ka ikka osalejate soove ja arvamusi …
Üks natuke mõistujutu moodi jutt ka:
Mul kargas lihtsalt pähe, et nii ei saa ju olla – professor kohtub Stradivariusega tema „treeninglaagris“. Tuleb õhinal tagasi Viini muusikaakadeemiasse ja seal kuuleb, et tema õpilased tahavad hoopis … vaheldust… !? ilmselt on „?!“ märgid siin ikkagi kohatud, sest enamus viiuligrupist tahab tõesti vaheldust. Tegelikult ongi ju nii. Inimesed õpivad tihti „vägisi“.
Aga mida teeb professor – ta ei jäta jonni. Ta jätkab oma rasket teed … ja koolitab välja Lorenz Maazeli (kaasaegne viiulivirtuoos). Ja Lorenz ei karda rutiini, vastupidi, ajal mil teised on diskol või flöödiklassis vaheldust otsimas, harjutab tema oma viiulil heliredelit. Jah, sest põhitehnika on põhitehnika on põhitehnika – ilma selleta ei ole viiulimäng viiulimäng. Diskole ja kinno jõuab ta muidugi ka, neid toimub ikka.
Viivi Luige allpoololevad sõnad väljendavad nn kaasaegse inimese täitmatut isu rahutuse järele:
„Heaoluga on see häda, et ta tekitab rahulolematust. Mida rohkem heaolu, seda rahulolematumad inimesed. / … / Kardetakse elamist / … / Imedega harjub inimene sama kiiresti kui heaoluga. Tahaks uusi imesid, uusi tõestusi. Uues Testamendiski nuiatakse Õpetajalt vahetpidamata ikka uusi ja uusi imetegusid.“