Mõtteid Jaapanist, Mustad vööd ja teised karate eksperdid
Ma kammisin ühel päeval Nagoyas, suures linnas mis jääb Tokyost paarsada miili kagusse, raamatupoodi. Täpsemalt kammisin ma võõrkeelsete raamatute osakonda ja veel täpsemalt seda riiulit mis oli keskendatud võitluskunstidele. Mul oli vautšer väärtusega 10 000 jeeni (umbes sada USA dollarit) mille ma olin mõne kuu eest saanud. See oli tegelikult esimene kord kui mul oli meeles ta raamatupoodi ka kaasa võtta. Olin otsustanud ta enne ära kasutada kui ta aegub.
Seal oli kaunis piiratud valik raamatuid Shotokan Karatest. Kolm neist, Jaapani autoritelt, olid minu riiulis juba olemas: kaks “Best Karate” seeriast Nakayama Senseilt, Jaapani Karate Assotsiatsiooni endiselt juhilt; ja “Karate- do Nyumon” Gichin Funakoshilt. Ülejäänud raamatud olid paljudelt erinevatelt võõramaistelt “ekspertidelt”. Olles nad kõik tähelepanelikult läbi uurinud otsustasin ma, et seal ei olnud midagi ilma milleta ma ei saaks elada (voutšer voutšeriks). Need raamatud olid, pidin ma tõdema, suunatud pigem “massturule” kui tõsisele võitluskunstnikule (martial artist): pildid õhtumaalastest, kes hirmsaid grimasse tehes oma kahtlase väärtusega tehnikaid sooritasid, olid minu arvates minu vaimule kohatuina suunatud taibukamatele ostjatele. Seal oli paar erilist teost mis püüdsid mu tähelepanu. Ühe autor kelle nime ma ei suuda meenutada, oli raamatu kaanel välja reklaamitud kuuenda või seitsmenda dani musta vöö omanikuna – sõnad “must vöö” olid trükitud eriti jämedas kirjas risti üle kaane. Oli see nii eristamaks teda kuuenda dani oranžist või koguni seitsmenda dani rohelisest vööst? Teisel oli kaanel pilt kujutamas autorit rusikaga hunnikut katusekive läbistamas – kindel, et tegemist oli müüdava tegelasega kui keegi üldse on müüdav. Ma mõtlesin, et õnneks polnud kirjastaja vist kunagi juhtunud nägema kuidas keegi pealöögiga ründab mammutisuurust jäätükki või vastasel korral teaks ainult jumalad mis oleks võinud raamatu kaant ilustada. Üks teine esikaas portreteeris kedagi kes oleks võinud olla topeltliigendkondiväänaja sooritamas “jalalööki” praktiliselt otse enda pea kohale üles. Ja mulle meenus, et ma olin millalgi imestanud kust pagan ometigi mees tänavalt on võtnud oma veidrad ja imelised kujutelmad sellest auväärsest võitluskunstist.
Ma ei kahtle hetkegi, et iga harjutajat on mõni mittekarateka üle ujutanud laviini banaalsete ja mõttetute küsimuste ja kommentaaridega. Vestlus areneb tavaliselt umbes nii:
“Oo, ma olen kuulund, et sa teed karat?”
“Mnn, jah.”
Kõnetaja otsib seejärel ruumist esimese elutu eseme, tavaliselt jäävad ta silmad puhkama kõvast tammest kummutil – 200–300 aasta vanusel perekonna reliikvial või marmorplaadiga itaalia kohvilaual.
“Noh, kui nii, siis tahaks näha kas sa selle ikka lööd pooleks.”
Loomulikult on selleski tüüpvestluses oma variatsioonid – plaanitud purustuse objektiks võib osutuda õnnetu kivikamakas mis ajutiselt täidab lävepaku kohuseid või mitte-just-väga-kallis männipuust köögilaud. Igal juhul on eelduseks millegi lõhkumine. Eksisteerib kindel uskumus, et see on ainus viis, mis tõestab kuuldust, et pärast peaaegu terve aasta kestnud treenimist oled Sa lõpuks ometi karate – ekspert kellega on parem mitte sekeldada, ja see usk püsib visalt.
Kui tegemist ei ole “käed-kui-relvad” sündroomiga siis kõnetaja võib rõhuda ka “kui-kõrgele-sa-suudad-lüüa” müüdile. See käib nii – nad hoiavad oma käsi võimalikult kõrgel pea kohal ja meelitavad sind proovima sihtmärki jalaga tabama. Alternatiivina osutatakse laearmatuurile, kinnitades, et nad on ainult rõõmsad kui sa suudad selle sodiks lüüa lennult/hüppelt löögiga sealt kus sa seisad. (“tõsiasjast”, et Bruce Lee suudaks seda kinnisilmi, informeeritakse sind päris kindlasti.)
Lõpuks küsitakse sinult mis värvi vöö sul on. Loomulikult on Ülbert Üldsuse silmis ainult üks värv mis loeb: must. Kõik allapoole seda tähendab, et sa oled ilmselgelt täielik ja armetu algaja, kes oleks eelkõige pidanud hoidma oma suu täiesti kinni, kui karate üldse jutuks tuli. Olles kord must vöö, oled sa ilmselt juba ekspert – tõeline meister, tegelikult surmava (salajase?) idamaise võitluskunsti valdaja, mis kohustab sind kõiki hoiatama, kes võiks osutuda nii rumalalt hulljulgeks, et kaaluks su väljakutsumist.
On veel üks kategooria mille ma oleks peaaegu unustanud ja see on arvatavasti kõige tüütum või ärritavam üldse: isikud kes selle asemel, et üldse mitte midagi teada karatest, teavad midagi mitte millestki. Nende algne huvi võib koosneda eelnevate versioonide teisendustest kuid muutumatult tõmbavad nad oma uurimusele ringi ümber ja panevad selle taha suure küsimärgi, mis demonstreerib nende familiaarsust terminoloogia suhtes ja nende teadmisi teema kohta üldse.
“Noh, mis dan sa siis oled?”
Ja otse loomulikult, nagu kõik teavad, mida suurem number, seda parem sa pead olema. Kui sa imestad, mis on see, mis sunnib inimesi esitama sääraseid mõttetuid küsimusi, siis nüüd sa tead – nad raiskavad liiga palju aega kvaliteetsetes raamatupoodides ringi sobrades.
Jaapanis võib küsimus Nan–dan desu ka? (Mis tase/aste sa oled?) esile kutsuda sellise vastuse nagu sho–dan (esimene aste) või ni-dan (teine aste) olenevalt omandatud astmest. Vastus jo-dan võib mõnikord olla edasisuunatud (sagedamini kolmanda osapoole poolt) kui sõnade mäng või hea huumoriga soovitus, et võib olla isik, kellele küsimus oli suunatud, peab veel jõudma kõrge väärtusega tasemeni. (Sõna jodan tähendab Inglise keeles nalja – joke). Ausalt öeldes kaotab see tõlkes teatud väärtuse – nagu kõnekäänud ikka. Mingil määral on mul kahju, et Inglise keeles ei ole samalaadset teravmeelset vastust. Mulle tuleb pähe mitmeid olukordi, kus seda võib hädasti vaja minna.
Ma ei ole kunagi arvanud, et kõrged dan astmed on või peaksid olema Jaapanlaste eelisõiguseks – kaugel sellest. Kuigi pean ütlema, et siin tundub olevat, eriti Lääneriikides, mõningaid taseme ülespuhutuse-inflatsiooni juhtumeid: nende hulgas, kelle ilmne tase ei tundu olevat täielikult vastavuses võimete ja kogemustega, mida ootaks neilt JKA Jaapanis. Kuid jällegi, väikese vastavusega või üldse ilma vastavuseta standardites Shotokan Karate siseselt (võttes arvesse kõiki karate stiile ja koole üle kogu maailma) on see vähe üllatav, et tasemed nii metsikult varieeruvad.
Noore kyu omanikuna 1970-date aastate Inglismaal, olid dan astme omanikud seal haruldus. Neid, kes olid üle teise dani, sai kokku lugeda ühe käe sõrmedel, kaasa arvatud Jaapanlased. Gradueerimine aga muutus aina tähtsamaks, kuna kasvas karate harrastajate hulk ja moodustati uusi koole ning assotsiatsioone. Poliitilised kaalutlused, mõningatel juhtudel kindlasti, võtsid üle muud kaalutlused, kuna uued organisatsioonid olid vabad pakkuma ükskõik mis tasemeid nad aga soovisid pakkuda neile, kes nendega ühines. See ei olnud väga ammu enne seda kui hakkasid ilmuma need suurepärased kuulutused võitluskunstide alaste ajakirjade lehtedel, reklaamides justloodud assotsiatsioone, mis uhkustasid tosina üle viienda dani “sensei” astme õpetajaga ja mida juhtis “meister”, kelle maailmameistri tiitlite nimekiri oli sinu käe pikkune ja kelle dan aste oleks onud veelgi kõrgem, kui tema kulunud vööl vaid oleks olnud pisutki ruumi veel ühe väikese punase või hõbedase triibukese jaoks.
Kui seega on olemas nii suur erinevus astmetes kahe erineva assotsiatsiooni vahel või kahe erineva dojo vahel, kas peaks siis selline oluline tõsiasi olema nende juures ka rõhutatud. Ma mäletan kui mulle noore kyu astmena öeldi, et sinu vöö värv ei ole üldse see, mis on tähtis. Minu arvates, on kuulda musta vööd ütlemas kyu astme omanikule, et musta vöö saamine ei ole nii tähtis, samaväärne sellega, et mõni selline mees nagu näiteks Bill Gates väidab, et raha ei ole kõige tähtsam – pole üldsegi keeruline maailmavaade, millega harjuda, kui sul on juba hunnikutes raha. Ma olin alati kindel, et kunagi saan ka mina endale oma musta vöö, samas oleks ma võinud ka leppida selle maailmavaatega. Seniajani, kuni ma selle tegelikult saingi…
See on täiesti loomulik neile, kes hakkavad karatega tegelema, näha musta vöö omandamist kui mitte põhieesmärgina, siis vähemalt suure saavutusena, mille poole oleks mõtet püüelda. Ja minu arvates võib tavainimesele andeks anda, et ta suhtub musta vöö olemasolusse kui edu tagatisse – tunnusmärgina, mis ütleb :”Ära seda meest noki. Need käed võivad kahjutud välja näha, kuid tegelikult on need terasest relvad.” Tegelikkuses on see sama, mis võrdlus tädi Maali (algupärandis Gladys, AP), kes sai oma juhiload viienda katsega, ja Michael Schumacheri vahel: mõlemad teavad kuidas autoga sõita ja mõlemaile on antud autojuhi load, kuid seal sarnasus lõppebki. Ja ainult sellepärast, et tädi Maali võib lõpuks omandada enesekindluse selleks, et ületada häbiväärselt madal kiirusepiirang enamusel Inglismaa ja Ameerika teedest kasvõi 10 miili võrra tunnis, ei tee see veel temast vormelipilooti.
Jaapanlased, vähemalt need, kes teavad midagigi karatest, kalduvad mitte viitama “mustale vööle” kui sellisele. Shodani (esimese astme) astme saavutamine ja musta vööni jõudmine on kõigest alguspunkt. See on ajajärk, kus põhitõed võitluskunstist peaksid olema teada ja suurem osa baasoskustest olema omandatud. See on tugev vundament, millele saab nüüd rajada edasisi teadmisi. Sellest punktist algabki tegelik treening. C. W. Nicol, oma raamatus “Moving Zen”, meenutab varaseid 60’ndaid, mil ta algaja harjutajana JKA’s Tokyos oli, otsustas küsida Takagi Senseilt kui kaua tal võtab aega musta vöö saamine:
Ta vaatas mulle otsa, tõusis laua tagant püsti ja läks kapi juurde, milles hoiti treeninguriideid. Ta võttis sealt välja tuliuue musta vöö.
“Kas sa tahad seda?”
Ma võpatasin teades, ma ütlesin midagi valesti. Siis viskas ta vöö mulle.
“Võta see must vöö ja mine oma kodumaale tagasi.”
Ei ole raske märgata, kuidas arusaamatused tekkisid ja siiani tekivad Läänemaalaste ja Jaapanlaste vahel, kultuur ja kombed on koos välismaalase vastu, kes üritab õppida seda võitluskunsti, mille juured on maetud sügaval Jaapanis.
Ma olen ka varem väitnud, et jaapanlased on minu arvates pööranud vähest tähelepanu sellele karatemaailmale, mis areneb väljaspool nende randu. Ja mida iganes enamus jaapanlasi ka arvas Lääne mõtetest karate kohta, (kui nad üldse pöörasid sellele mingitki tähelepanu), ei peetud seda eriti oluliseks. Karate oli Jaapanlane. Ainus, mis oli tähtis, oli see, mis toimus Jaapanis. Vaatamata austusele, mis mul on JKA vastu Jaapanis, väärivad nad kriitikat selle eest, et nad ei hoidnud silma peal sellel, mis toimub maailmas selleks, et säilitada ühtseid standardeid ja tagada suurem kooskõla dojode vahel, kes soovivad esindada Jaapani Karate Assotsiatsiooni. JKA oli minevikus valmis esitlema ja laiendama karated tõelise misjonäri agarusega, ja siis ei olnud ta valmis vastu võtma vastutust, mis kaasneb selle laienduspoliitikaga. JKA on kannatanud oma hoolimatu ükskõiksuse eest, kuid poliitiline võim on siiski omandatud nende käest. Nad on liiga hilja ärganud ja enam ei ole võimalik kella tagasi keerata. JKA endise isolatsiooni ja osaluspuuduse tagajärjed on vist enim silmatorkavad standardite ja vööastmete erinevuses, mida võib kogu karatemaailmas näha. Ma sain sellest aimu mõned aastad tagasi enne oma lühiajalist tagasipöördumist Inglismaale kui ma olin harjutasin Takushoku Ülikoolis (karateklubis).
Ühel õhtul saabusid dojosse mõned Läänemaalased, kelle saatjaks oli “vana tegija”. Oma kodumaal olid nad küllaltki kõrge astmega professionaalsed karate instruktorid. Nad olid Jaapanit külastamas ja olid trennist osa võtma kutsutud ühe karate-ka poolt, kes oli koos nendega. Treening polnud veel alanud. Endine õpilane näitas neile, kus nad saavad riideid vahetada ja lahkus, olles kindel, et nende eest hoolitsevad selle mingil määral kurikuulsa klubi teised õpilased.
Erinevalt kuulujuttudest, mis liikusid Takoshoku Ülikooli Karate-bu kohta, ei olnud sealsetel õpilastel mingit erilist viha võõramaalaste vastu. Kõiki, kohalikke või võõramaalasi, koheldi ühesuguse paindumatu distsipliiniga ja neilt eeldati käitumisoskust. Sempai/kohai suhted olid selgelt määratletud ja igaüks teadis oma kohta. Kaks Läänemalastest külalist, astmeks neljas, viies või mis iganes dan, ei olnud kindlasti sempaid. Nad olid väljastpoolt süsteemi. Nad olid kõigest külalised ja neile ei osutatud mingeid erilisi teenuseid-erandeid. Takushoku kapten omas Takushoku gradueerimissüsteemi järgi kõige kõrgemat vööastet. Ta oli ni-dan. (Selleks, et esile tuua teise dani väärtust Takushokus võib seda võrrelda Inglise naelaga 1920-date lõpul, kui Inglismaa oli ikka veel kulla standarditel. Nael sel ajal oli tõesti väärt oma kaalu kullas. Tal oli mingi tegelik väärtus.)
Esimene tund põhitreeningust näitas peagi, et vaatamata oma vööastmele ei ole külalistel sellist taset põhitehnikates nagu on igal keskmisel teise-aasta õpilasel omandatud. Kapten kuulutas välja lühikese vaheaja ja lahkus dojo põrandalt, et juua veidi vett. Esimese- ja teise-aasta õpilased, kõik valged vööd, reastusid vaikselt tagumise seina äärde. Kolmanda-aasta õpilased kogunesid dojo kaugemasse nurka, kuna nad ei olnud kohustatud seisma seina ääres nagu valge vööd, kuid sellele vaatamata samaväärselt süngelt ja vaikselt. Neljanda-aasta tudengid tegid sooja venitusharjutuste näol või kasutasid dojo lõpus olevaid peegleid põhitehnikate parandamiseks ja treenimiseks.
Külalised otsustasid, et ka nemad teevad veidi sooja ja hakkasid üksteise pea ümber jalgadega vehkima, jäljendades vaba sparringut – Lääne stiilis. Kas nad arvasid või mitte, et see avaldab mingit muljet Jaapani õpilastele, seda ma ei tea. Need, kes vaevusid nende poole vaatama ei tundunud olevat eriti vaimustuses, nii palju kui mina aru sain.
Pausile järgnes viiesammuline (Gohon) kumite. Külalised koos esimese- ja teise-aasta õpilastega, olid reastatud vastamisi kolmanda- ja neljanda aasta õpilastega. Ma olin liiga hõivatud oma enda partneriga selleks, te tähele panna seda, mis toimus rea tagapool, kuid ma kuulsin ülivõimast raksatust, kui üks külalistest lendas vastu tagumist seina ja vajus põrandale. Selleks ajaks oli teine külaline jõudnud reastuses abikaptenini, treening oli üle läinud jyu-ippon kumitele (üherünnakulisele sparringule). Abitreener ootas, kuni tema vastane võtab sisse sobiliku asendi.
Välismaisel karate-kal aga olid käed ripakil, mitte aga sobilikus kamae asendis, mis oleks näidanud üles austust oma vastase vastu. Jaapanlasest õpilane, tõlgendades seda pilti kui näidet uskumatust ülbusest, hoiatas “jodan” (nägu) ja seejärel sooritas löögi, mis lõi välismaise külalise külmalt auti. Oleks mõni tema kohalikest Jaapani kohaidest saanud hakkama säärase solvanguga, poleks ta nii kergelt pääsenud.
Arvatavasti ei peaks inimesed, kes harrastavad JKA-karated, muretsema selle pärast, et üldine publik omab Jaapani võitluskunstidest niivõrd rikutud ja moonutatud ettekujutust. Tõesti, kui paljud inimesed, kes õpetavad karated, demonstreerivad niivõrd pinnapealseid teadmisi, pole vajagi imestada, et need, kes ei ole asjaga otseselt seotud, on nii ülbed ja ignorantsed. Ja kuidas on siis gradueerimiste ja vöödega? Kas me peaksime neid niipalju tähtsustama, olema nendega tõesti nii hõivatud?
Astmed on olulised ja midagi väärt niikaua, kuni assotsiatsioon, mille sees nad on saavutatud, omab ausameelsust. See ei ole välispind mis loeb, vaid seesmine taseme või astme väärtus, mida see vöö esindab. On oluline jätkata selleks, et saavutada progressi. Keegi ei jää kunagi paigale – saa ka arened, või jääd ajast maha. Takushoku astmed, mis ei olnud JKA astmed, kuid olid siiski samavõrd kõrgelt väärtustatud ja hinnatud (teatud ringkondades ilmselt isegi rohkem väärt kui JKA omad). Sarnaselt sellele, on maailmas palju organisatsioone, mis edendavad JKA karated (on nad JKA-ga seotud või mitte), taotledes standardite säilimist ja paranemist. Need, kes omavad teistsugust eesmärki ning määravad ja annavad astmeid, saamaks poliitilist mõjuvõimu, ainult eksitavad iseennast. See käib loomulikult nii jaapanlaste kui ka mittejaapanlaste kohta. Nagu ka akadeemilises maailmas, ei ole Harvardis või Oxfordis omandatud kraad ohustatud mõne äsjaasutatud Kükametsa Tilulilu Ülikooli (originaalis University of Diddley-Doo from Nowheresville) kraadi poolt. Eikellestki sõltuv, hoolimata sellest, milline ülikool vormistab ilusama sertifikaadi.
Mõned nädalad tagasi tutvustati mind Dublineris, Tokyos asuvas Iiri pubis, mis pakub igas mõttes suurepärast pinti Guinessi, ühele pisut purupurjus härrasmehele. Ta olevat kuulnud, et ma harjutan Tokyos karated. Ta teatas mulle, et üks tema kodumaale jäänud sõpradest on kuuenda dani maailmameister karates. Ta tahtis teada, kas ma teda tunnen? Ma tunnistasin ausalt, et ma polnud temaga kordagi kohtunud, kuid see võis olla tingitud sellest, et ma olin juba mitu aastat Jaapanis elanud.
“Noh aga, kui kaua sa oled juba treeninud;” küsis ta?
Ma ütlesin talle. Et alustasin treeningutega 1974.a. ja tulin Jaapanisse kaks aastat hiljem. Ta tegi mõttes mõned lihtsad arvutused.
“Noh, see teeb sust mille? …nüüdseks juba vähemalt kuuenda dani?”
Ma juba kahetsesin, et olin selle vestlusega algust teinud ja kui ta oma näo ära pööras, ilmselgelt pettunud minu progressi puuduses, meenutasin ma endale, et see, mis ta arvab ei ole üldsegi tähtis. See ei olegi tähtis, kuid mingil määral see mind ikkagi näris.
Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 71. Mai 2002.
Originaali tiitel: Thougts from Japan. Black Belts and other Karate Experts. By Dave Hooper.
Tõlkis: Jüri KOLK ja Aleksandr POPOV, Detsember 2002.
Keeleline ja sisuline redaktsioon: Alar Põllu, veebruar 2005