Mõtteid Jaapanist. Kontrolli küsimus. (Esimene osa)

Mõtteid Jaapanist. Kontrolli küsimus. (Esimene osa)

Aeg-ajalt leian ma ennast tahtmatult mõttetutest arutlustest-väitlustest, mille käigus minult oodatakse mu karatealaste seisukohtade ja tõekspidamiste kaitsmist. Üks selline diskussioon leidis mõni aeg tagasi aset “Tõusvas Päikeses” – Tokyos 1970ndatel avatud esimeses tõelises Inglise pubis. Jerry, omanik ja baarmen, üsna otsekohene Iiri päritolu dzentelmen, kes oli alati üliagar avaldama oma arvamust ükskõik mis teemal selle päikese all, katkestas privaatse vestluse avaldusega, et karate on tema arvates “kuhi vanu telliskive”. Ma tahtsin just paluda Jerryl oma ilmekat  arvamust lähemalt selgitada, kuid ta jätkas juba niigi. Tundus, et teda tõukas vaidlema just see temapoolne argument, et karates, erinevalt judost, ei ole kunagi tegelikku kontakti.

Järelikult … on kogu sinu võimete või tehnika efektiivsuse mõiste siin puhtalt spekulatiivne. Siinkohal pean ma selgitama, et Jerry on pühendunud ja edukas judo-ka, kelle vööaste minu arvates on neljas dan. Ta oli teinud enam kui oma parima jõukatsumistes jaapanlaste vastu, soovides üle kõige saada parimaks gajiniks (välismaalaseks). Jerry suutis rohkem kui pelgalt oma „kaifi“ saamine (nii verbaalselt kui füüsiliselt). Neil, kes ei teadnud, et Jerry oma noorusaastatel judoga tegeles, tuli vaid heita pilk fotodele, mis olid baari seinal –  Jerry oli neil jäädvustatud võitlustes Kodokani mattidel kesk Tokyot. Muidugi, olles vanad tuttavad ja kodust kaugel, oli Jerry teadlikult provotseeriv – teades, kui väga mina kui britt, kiidan heaks toredat väitlust pindi õlle taga.

JKA karate on tavaliselt liigitatud kontaktita karate hulka (ja reeglina teevad seda asjasse mittepühendatud), et eristada seda nn. täiskontaktsest karatest (viimane on terminoloogiline viga, vaevalt sellist asja üldse kunagigi oli). Mõlemad väljendid on võrdselt eksitavad. Neid kasutavad tihtipeale inimesed, kes teavad karatest vähe, et valgustada neid – kellel asjast vähimatki aimu pole. Siiski, ka karatega tegelevad inimesed on sageli veidi segaduses ja valel teel, kui asi puudutab kontakti kontseptsiooni ja sundome printsiipi (sõna sundome koosneb kahest osast, millest esimene sun – väike suurus ja teine osa dome – peatama. Karates tähendab see löögi peatamist täpselt enne sihtmärki).

Ma mäletan oma esimest trenni ühes Tokyo ülikooli karateklubis, kus ma praegu õpetan. Ma olin selleks ajaks juba mitu aastat Jaapanis elanud. Ma olin olnud JKA Honbu-dojo pikaajaline liige ja poolteist aastat treeninud kurikuulsas Takushoku Ülikooli Karate-bu klubis (Takudai – lühend nimest Takushoku Daigaku (ülikool) – oli tol ajal veel Jaapani Haridusministeeriumi käsuga keelatud). Lühidalt, mul oli mõningaid kogemusi ja ma teadsin, kuidas Jaapani dojos käituda. Me võtsime paari, et harjutada kihonippon kumited (üherünnakuline baassparring). Kuna olin külaline, leidsin ennast rivi lõpust, kus mu paariliseks oli valge vööga uustulnuk, esimese aasta üliõpilane. (Kukkus välja nii, et mind koheldi külastajana ka järgnevad kaheksa aastat, aga see on hoopis teine lugu). Ma astusin tagasi, andes märku, et kavatsen rünnata sammuga ette, lüües oi tsukiga pähe, ja sooritasin tugeva “tulistava” rünnaku, peatudes otse sihtmärgi ees. Blokk tuli liiga hilja; sellele järgnes vasturünnak, mis tabas mind otse roietesse. (Ma peaksin ka mainima, et erinevalt Takudaist kandsid siinsed õpilased suuri kaitsekindaid ja pehmeid kaitsmeid karate-gi’de all. Samuti üritasid nad kiaid suuga, mis oli praktiliselt täis kummist hamba-kaitsmed). Ma andsin oma vastasele mõista, et kahtlustan teda minu kogemata löömises. Minu järgmine rünnak oli samuti blokeeritud liigagi hilja ja ma sain tasuks oma pingutuste eest taas kord tugeva tervistava raksuga löögi roietesse. Üks vale löök võis olla tingitud rünnaku vääriti mõistmisest, kuid kaks korda järjest? Ma otsustasin, et tegu on ülbe valge-vööga, kes lubab omale vabadust uustulnuka suhtes üleolekut demonstreerida. Ma sooritasin oma kolmanda kontrollitud rünnaku. Ajal, mil vasturünnak oli minu poole vihisedes teel, tõmbasin ma vastase eesoleva jala alt ära ja andsin talle tugeva, kuid kontrollitud löögi otse alalõuga ajal kui ta ilma erilise tseremooniata põrandale pikali räntsatas.

Klubi kapten kiirustas rivi teisest otsast minu juurde ja ütles viletsas inglise keeles: ”Peab kontrollima”. Oli selgelt näha, et ta on hämmingus, nähes üht oma noort õpilast välismaalasest külalise löögi tõttu põrandal vedelemas. Mõni minut hiljem nägin ma, kuidas ta üht oma neljanda aasta vanemõpilast kontrarünnakul otse kõrri lõi.

On selge, et erinevused ja mõningane segadus selles, kuidas sooritada KIHON (põhi) ippon kumited ei eksisteeri ainult Läänes. Kogu eesmärk ja mõte, miks ründaja hoiab korralikku asendit ka peale oi zuki sooritust (etteastuvat lööki), on selles, et kaitsjal oleks kindel sihtmärk, mille vastu oma gyaku zuki’t (vastulööki) harjutada. Seda tuleb sooritada maksimaalse jõu ja kiirusega (plahvatuslik jõud, mis nõuab liikumise suurt kiirust koos lihaste kiire-jõulise kontraktsiooniga löögi ajal), viies tehnikad täielikult lõpuni ja peatudes nii lähedal sihtmärgile kui võimalik. Midagi vähemat ei ole enam karate. Milline väärtus saabki olla treeningul, kui vastulöök sooritatakse poole jõuga, teades, et vastast ( kes on nii viisakas, et seisab liikumatult nagu märklaud) saab ohutult kolkida! S.t. – lüüa mõttetu löök, kuid kindlasti piisava jõuga, et olla väga (vägagi väga) ärritav? Mina ei näe sellel mingit väärtust.

PÕHI(KIHON)kumite peamine mõte ongi anda mõlemale poolele võimalus treenida TÄIESTI PÄRIS tehnikaid: tehnikaid, millel on kime (kontsentratsioon). See ei tähenda, et kõik kontakti liigid peavad olema jõulised ja kontsentreeritud: vastupidi. Edasijõudnud karateka peab tõesti olema võimeline “lühendama” tehnikat, nagu gyaku zuki, ja ikkagi sooritama seda õige kimega. Siiski, võime teha seda, peatades löök poole pealt (kui käsi on veel kõver) ja fokuseerides jõu ning energia ainult sihtmärgile (sooritades kerge kontakti), mis demonstreerib rohkem arenenud soorituse taset.

Enne, kui seda oleks võimalik õigesti mõista, on tähtis töötada Põhitehnika täielikult lõpetatud soorituse kallal. Selles peitubki ju kogu põhitehnikate harjutamise mõte. Lühendatud löök ei ole kihon-ippon kumite osa. Ja kindlasti ei ole see seesama mis anda vastasele hooletu löök roietesse.

Kihon-ippon kumite on peamiselt mõeldud arendamaks välist vormi ning ajastuse ja tehnika täiustamiseks. Distantsi valik – alati hädavajalik faktor – on tehtud võimalikult lihtsaks. Korrektne distants pannakse harjutuse alguses paika – selleks on käte ulatuse kaugus. Sellepärast loomulikult astubki ründaja harjutuse alguses tagasi. Sarnaselt sooritatakse ka kihon-sanbon (kolmesammuline) ja gohon (viiesammuline) kumite, kuid vasturünnak sooritatakse peale viimast tehnikat. Kohandatud-fikseeritud distants säilitatakse kogu harjutuse ajal. Ainult siis, kui paarilised on väga erinevat kasvu, tuleb seda veidi muuta – kohandada. Ainuke oluline faktor peale korralikult sooritatud tehnika on ajastamine. Selleks ajaks, kui viimane kaitsetehnika on sooritatud, peab vahemaa olema piisav, et sooritada korralik gyaku zuki vasturünnak.

Pole õige lubada või veel hullem julgustada algajaid (ja ka edasijõudnuid) tehnika sooritamise ajal kontaktiks. Parimal juhul on see kahjulik arengule, halvimal juhul tõlgendatakse seda kui ebaviisakat käitumist ja solvangut vanemõpilase vastu, kes võib olla teie vastaseks. Tasuks selle eest võib olla tugev kõrvakiil.

Jiyu-ippon kumites (ühesammuline vabavõitlus-asendist sooritatav sparring) on algdistants pikem, kuna erinevalt kihon-ippon kumitest astuvad mõlemad ründajad ette ja võtavad vastava mitteformaalse võitlusseisaku. See võetakse alati jälle sisse peale rünnaku ja vastulöögi sooritamist. Kuna distants on antud juhul lisandunud faktor, oodatakse kaitsjalt õigeaegset ja sihtmärgile kontsentreeritud vastulööki. Kontroll on vältimatu ja sama tähtis kui see, et vastulöök tuleb sooritada kimega. Ründaja ei oota enam, kuni kaitsja teda kontreerib.

Kõik see üheskoos on juba arenenum treeninguvorm ja seda tuleb sooritada lisaks põhikumitele selleks, et toimuks areng. Need instruktorid, kes tahavad, et nende õpilased jookseksid enne, kui nad on käima õppinud ja mõtlevad, et kihon kumite on see, mida tuleb teha vaid esimesed paar kuud ja siis ruttu unustada, teevad oma õpilastele suure karuteene. Ringikargleva nn. pool-vabakumite tegemine ajal, kui kihon-kumite vajab treenimist, on minu arvates lihtsalt aja raiskamine. Kõik saab alguse tugevast põhjast, selle ülesehitamiseks on aga vajalik minu arvates kihonkumite harjutamine ja ka sellest arusaamine.

Karate ei ole nagu poks: eesmärgiks ei ole oma vastase poole tosina löögiga „pehmeks“ löömine enne otsustavat knockout lõpulööki. Iga tehnika peab olema korrektselt sooritatud ja fokuseeritud. Samuti peab iga tehnika olema võimeline tekitama arvestatavaid purustusi. Sellepärast ongi peatumine enne sihtmärgi tabamist minu arvates ainuke reaalne viis selle Jaapani võitluskunsti harjutamiseks.

Kas on siis mingit mõtet kriitikal, et JKA-stiili karate harjutajad ei saa kunagi tõelist võimalust oma tehnikate efektiivsuse testimiseks? Üldsegi mitte – vähemalt mitte siis, kui makiwara (puust löögipost või ka löögikott) kasutamine muutub treeningu üheks osaks. Igaüks, kes on kunagi löönud makiwarat ebaefektiivse tehnikaga, saab peagi aru, et vigastatud käed, väänatud randmed ja kriimustatud nukid toovad selgelt esile vahe, mis on vaid meie arvates tugevad ja efektiivsed ning tehnikate vahel, mis on seda ka tegelikult. Isegi kõige ekstreemsemad Jaapani karateklubid (need, mis said kurikuulsateks Shotokani algusaastatel oma kohati üliinnuka lähenemisega treeningutele) avastasid, et inimkehad ei ole nii kergesti parandatavad või asendatavad kui puust post, ning sättisid oma treeningud selle järgi ümber. Nende löögid ei muutunud pehmemaks; nad lihtsalt fokuseerisid oma tehnikad sihtmärgi ette, sinna kus need tegid kõige vähem kahju. Nad kasutasid kontrolli.

Ma sain selle õppetunni kontakti kohta vasturünnakul juba oma esimesel päeval JKA-s. Ma olin tol ajal üsna hirmutekitav pruun vöö, kellele oli hiljuti Inglismaal omistatud kolmas kyu. Vaadates tagasi, arvan ma, et eksamineerijal oli minust kas kahju või oli see tingitud tema äkilisest lahkusest (või ilmselt oli assotsiatsioonil lihtsalt raha vaja). Harjutati kihongohon kumited ja minu vastas oli Jaapani dan astme omanik, kes polnud kindlasti mingi nannipunn. Ma blokeerisin kõik tema viis jodan (pähe) lööki üsna puudulikult (minu õnneks olid nad kõik kontrollitud) ja seejärel lõin teda vastulöögil kindlalt otse kõhtu. Seniajani tundetu näoilme asendus järk-järgult umbusklikuga. Ta vaatas mind hetke uskumatu näoilmega ja seejärel andis mulle kõrvakiilu oma käeseljaga. See oli esimene ja viimane kord, kus ma Jaapanis kellelegi vasturünnakul “sisse lõin”.

Nii Jaapanis kui ka mujal on karateklubisid, mis kasutavad sparringute ajal käekaitseid või vähemalt mingeid muid kaitsmeid. Kuigi võib tunduda, et see on mõistlik ettevaatusabinõu – eriti nendes Lääne riikides (Ameerikast rääkimata), kus pisemgi kriimustus võib vaesele instruktorile kaasa tuua multimiljonilise kohtuprotsessi ja mitmesaja aastase vanglakaristuse – on oht, et treening selle tõttu kannatab.

Kohe, kui inimene paneb kätte kaitsmed (näiteks poksikindad) või saab sparringu-partneriks kaitsetega kaetud vastase (ma olen näinud karatekasid, kes kannavad niipalju kaitseid, et sarnanevad pooleldi lahtiriietatud Michelin Mehega), muutub kontakt lubatuks. Sealt edasi on vaid väike samm hetkeni, mil kehakaal ja toores jõud muutuvad otsustavaks faktoriks tulemuse otsustamisel. Tulemuseks aga ei ole enam karate (vähemalt karate, mis on defineeritud Nakayama sensei ja JKA poolt). Peamine põhjus, miks kaalukategooriad ei ole JKA karate puhul tähtsad on see, et juba esimene tõeline karatetehnika, hoolimata sooritaja kasvust, kaalust või füüsisest, toob võitlusele lõpu (või on kohtunike poolt loetud selliseks, mis lõpetab võitluse). Olla füüsiliselt suurem ja raskem ei ole ilmtingimata selline eelis, kui mõnele võib tunduda. Suurus ei ole mingi tugevuse määraja ja oleks rumal hinnata inimese võimeid tema välimuse järgi. Tõepoolest, mõned kõige võimsamatest ja dünaamilisematest karatekadest, keda ma olen Jaapanis kohanud, on väikest kasvu kahjutud isikud, kes on ka väga viisakad, tagasihoidlikud ja suhtlemises peaaegu häbelikud – just sellised inimesed, kes on lausa mõeldud norimiseks või röövimiseks.

Takushoku Ülikooli Karate-bul olid väga selged, samas kirjutamata reeglid keha- ja käekaitsete kohta: ei mingeid kaitsmeid. Tegelikult juba esimesel päeval, kui mul oli “rõõm” seal trenni teha, kontrollis Aihara Sempai, klubi kapten, ega ma ei kanna kubemekaitset, muidugi ei küsinud ta seda verbaalselt – ta andis mulle kiire, terava jalalöögi munanditesse kui ma tema vastas rivis seisin. See polnud tegelikult piisavalt tugev löök, et mingit kahju teha (kuigi see oli tol hetkel väike lohutus, nagu teab iga mees, kes on saanud ülikiire jalaseljalöögi munanditesse), kuid see tegi mu mõneks ajaks kasutuks. Aihara oli nii lahke, et lubas mul treeningust mõne hetke eemal olla, kuni ma sain enda põrandalt püsti ja hakkasin jälle hingama. Löögil oli loomulikult mitu eesmärki. Esimene oli teha kindlaks, kas ma olen sobiv nende dojos treenima. Teine aga ütles: “Tere tulemast Takushokusse”.

Ma ei hakka raudselt väitma, et kaitseid ei tohi kunagi kanda (vaatamata oma kogemustele Takudais), kuid peale mitut aastat Jaapanis treenimist olen ma harjunud mitte kandma oma dogi all lisariietusesemeid (kaitsvaid või ka muud liiki). Tegelikult, traditsioonilised Jaapani karatekad ei kanna oma karategi all rohkem kui šotlased oma kilti all (kuigi Inglismaal levinud uskumus, et šotlased hoiavad aluspesu pealt lihtsalt raha kokku, on ilmselt müüt, mida šotlased ise ei tunnista ega lükka ka ümber).

Harjutades jiyu-ippon kumited või uchikomithyotekit (sihtmärgi löömist) panevad Takushoku õpilased rusikatele väikesed “toetavad” kaitsed, et õnnetust ei juhtuks. Need kaitsmed koosnevad ühe tolli laiusest pehmest riideribast, mis katab kahte esimest nukki. Sõrmed on pistetud läbi väikese rihma, mis ei osuta kätele mingit pinget. Tegelikult, erinevalt traditsioonilistest karate käekaitsetest, ununeb kohe ära, et üldse mingeid kaitsmeid kannad. Nende kaitsete peamine eesmärk oli ära hoida vigastusi, mis võivad tekkida kauguse valest hindamisest tekkiva kontakti puhul. Seda ilmselt juhtus, kuna ma märkasin, et esimene kord, kui me pidime tegema jiyu-ippon kumited, võtsid mõnedki õpilased oma hambad suust välja. Tegelikult, kui ma täiesti aus olen, siis oli mul esimene kord pisut ebamugav reas seista, kui vastasteks olid hambutud, kiilakad ja veriste käekaitsetega Jaapani õpilased.

Kogu küsimuse kontakti kohta, kui see puudutab “üleliigset” kontakti vasturünnakul, võib kokku võtta lihtsaks reegliks: väikseimgi kontakt vasturünnakul on üleliigne – eriti juhul kui vastaseks on sinu sempai. JKA instruktorid aga omavad reeglite eiramiseks piisavalt kogemusi ja võimeid.

Ühel aastal, spetsiaalsel Uue Aasta avamistreeningul, kus kõik JKA liikmed, alustades algajatega ja lõpetades kõige kogenumatega, treenisid koos, pöördusin ma ümber, et võtta kumite jaoks paari. Leidsin end vastamisi olevat Yahara senseiga (JKA’s nagu Takushokuski pole mingeid kaitseid kunagi kasutatud). Yahara sensei oli mees, kes tundis rõõmu oma mainest. Ta oli väga dünaamiline ja tugev võitleja. Teda peeti kohati ka “liiga entusiastlikuks”. Ma mäletan kord, kui nägin Yahara senseid treenimas jiyu-kumited (vaba kumited) enne oma Instruktorite trenni. Tema ohvriks oli üks värskelt ülikooliklubist saabunud instruktor. Äkitselt sooritas Yahara sensei seeria pimestavalt kiireid kaartehnikaid, jälitades oma vastast üle kogu põranda pealtvaatajate alasse dojo lõpus. Kuid rünnak ei lõppenud seal. Perspektiivne kenshusei (nooreminstruktor) leiti mõni minut hiljem teiste nooreminstruktorite poolt teadvusetult kuskilt teise ja kolmanda rea vahelt.

Ma astusin tagasi gedan baraisse, vaatasin Yahara Senseile otse silmadesse, teatasin vägeva häälega oma sihtmärgi ja seejärel sooritasin oma võimsaima tehnika. Yahara sensei astus rünnaku eest kõrvale. Ta blokeeris selle lahtise käega, lõi mulle kaarjalalöögiga kannaga kuklasse ja seejärel pühkis mul mõlemad jalad alt. Kui ma põrandale kukkusin, maandus järgmine löök raketina mulle pähe. Sensei rusikas oli nagu kalju. Kuigi mõlemad löögid olid salvavad, oli nende tulemus rohkem šokk kui valu. Mõlemad löögid olid ideaalselt kontrollitud. Polnud mingit kahtlust, et iga tehnika oli sooritatud kimega. Ma tõusin püsti ja valmistusin oma järgmise oi zuki löömiseks. Ma sain jälle Senseiga silmside. Ma teadsin, et minu teine rünnak peab olema veelgi tugevam kui eelmine: Ma tahtsin proovida Yahara Senseil pead otsast ära lüüa. Sensei blokeeris age ukega (tõusev blokk) ja kontreeris lihtsa gyaku zukiga. Vastulöök vaevalt puudutas mind, kuid ma teadsin, et veel paar sentimeetrit ja ta oleks minust rusikaga augu läbi löönud. Trenni andnud Nakayama sensei käskis meil paarilisi vahetada. Ma astusin sammu paremale. Lootus, et minu järgmiseks paariliseks on mõni algaja või madalam vöö, oli koheselt kadunud. Minu vastas seisis Tanaka sensei. Kõigist dojos olnud inimestest oli just Tanaka sensei see, tänu kellele jäi Yahara Senseist veidi pehmem mulje. Tanaka Sensei oli minu vastuseisu Yahara Senseiga kindlasti pealt näinud. Ma astusin tagasi, saavutasin silmside ja nägin pilku, mis kohustas mind andma endast parima. Tanaka Sensei blokeeris mu rünnakud kergelt ja “lahkelt”. Ma olen kindel, et kui  ma oleksin näidanud ründamisel mingitki vastumeelsust või teinud seda poole jõuga, oleksin lõpetanud taas kord kumiseva peaga põrandal. Selliste kogemustega ja võimetega seenior-instruktoritele nagu Tanaka Sensei ja Yahara Sensei oli “kontakt” võimalus, millega nad said julgustada, keelitada ja vahel isegi noomida. Lugupidamine, mida nende suhtes tunti, andis neile selle õiguse.

Ma mäletan üht vestlust Jaapanis elava briti karatekaga, kes otsustas peale mitmekuist eemalolekut naaseda JKA treeningutele. Ta oli eelnevalt olnud Briti rahvusmeeskonna liige ja polnud kindlasti mingi algaja. Ta võttis paari Yahara senseiga ja oli sooritanud vasturünnakul kontakti. “Ma kõigest puudutasin sensei põske,” rääkis ta mulle nii, nagu sellepärast tuleks muret tunda. “Mis siis juhtus?” küsisin mina, teades, et Yahara sensei ei suhtu sellisesse etiketi rikkumisse eriti lahkelt. “Ma ei tea,” ütles ta “see on viimane asi, mida ma mäletan.”

 

Tõlge:                           Shotokan Karate Magazine nr. 67. Mai 2001.

Originaali tiitel:          Thoughts from Japan. A Question of Control. Vol 1. Dave Hooper.

Tõlkis:                           Aleksandr Popov

Keeleline redaktsioon:      Mari Kolk

Sisuline redaktsioon:        Alar Põllu, 26. Detsembril 2004