EKDS nuriseb / JKA EeSKA annab selgust

KÜSIMUS: Sensei Põllu, aastal 2018, kevadel leiame EKDS kodulehelt ekds.ee järgmise väite:

/EKDS tekkelugu/ Et leida vastuseid küsimustele, mis jäid vaatamata ennastsalgavale tööle aastateks vastuseta ja soovist edasi areneda, hakati otsima uut õpetajat.

Siin antakse kõigile huvilistele teada, et Japan Karate Association (JKA), JKA Eesti Shotokan Karate Assotsiatsioon ja eriti just isiklikult teie, EeSKA looja ja Peaõpetajana, olete kõik karate õpetamisel ennastsalgavatele Majeda (nüüd EKDS) liidritele ebapädevad ja ei rahulda enam nende üha kasvavat teadmiste janu. Eriti obstsöönne on maailma autentse traditsioonilise karate liidri – JKA, nimetamine sisuliselt ebapädevaks traditsioonilise Jaapani karate õpetamisel.

Sensei Alar Põllu vastab:

Sõnapaar „ennastsalgav töö“ toob kõigepealt meelde kolhooside, pigem sovhooside aja eelmise sajandi keskel. Kuulus kommunismiehitaja hüüdlausete kuldvaramusse. Reeglina kõmisevad sellised loosungit õõnsalt. Eks ta sellisele „keskmisele lugejale“ mõeldud tekst ole.

Ja teine fraas ettekäände alguses, et küsimused jäid vastuseta näitab, et härrased ei ole siiani aru saanud, et tegu ei ole kudumisringiga, kus juhendaja vastab täpselt igale sokikuduja küsimusele. See ei ole käsitööring. Võitluskunstides otsitakse vastuseid koos ja õpilane leiab ise oma tähelepanelikkuse ja visa tööga vastused oma küsimustele. See on tee käimine, mitte poe kassa või liisinguga uhke läikiva auto ostmine.

„Mitte midagi tõeliselt olulist ei saa õpetada. Seda saab ainult õppida. Õppida higi ja verega.“                                                                                                                                                  /Robert Wilson/

Jah, ka mina olen sellele ja sellest toona toimunust mõelnud. Aeg on andnud arutust ja on vaja sellele teemale lõpuks joon alla tõmmata. 18 aastat hiljem. Kasvõi. Aru on peetud ja mõtted on selginenud. Mind ja organisatsiooni, millele olen truuks jäänud, siin kindlasti süüdistada ei ole milleski.

Nigela halvustamisekatse tagant paistavad paraku välja enesekeskse tänamatuse ja lihtlabase eneseupitamise kõrvad.

Probleem ei ole selles, et inimene seab endale suure eesmärgi ja ei täida seda – vaid selles, et ta seab endale väikese eesmärgi ja täidab selle. /Michelangelo

Jutt käib siis aastast 2000 (sügis), kui Tartu Majeda liider hr. Vaher otsustas minna nö „oma teed“ ja alustada EKDS-ga. Mina tegin toona kõik endast oleneva, et koos ikkagi tugevatena edasi minna, aga AV-le oli vaja oma pisikest vürstiriiki. Mille ta ka sai. Vaatame, mis see siis nö maksma läks ja millised olid/on tulemused. Ja kas JKA on süüdi.

Uurime asja natuke lähemalt. Sellesama veebilehe ja suuresti sellesama alapeatüki alt leiame:

1. EKDS: „Grupp Tartus eksisteeris hooajast 1989/90 ja oli väikesearvuline“.

AP kommentaar – 1992 aasta 24. mail osales see „väikesearvuline“ grupp siis esmakordselt EeSKA vöötestil märke all „ Tartu, individuaal“ ja koosnes kahest innukast noormehest: Ando Vaher ja Andrus Palk. Kokku siis kaks. Kaheksa on väike arv. Kaks … kaks on kaks.

2. EKDS: „Tartu Majeda loodi märtsis 1995 umbes 20 asjast huvitatu poolt“.

AP kommentaar – EeSKA arhiiv perioodist 1995/96 annab järgmised harjutajad: Palk, Vaher, Silvet, Oja, Aadusaar, Parksepp. Seega 6 asjast huvitatut. „Umbes 20“ on 3,33 kordne liialdus ehk selge vale – eneseupitamine.

 

Algus ei ole just paljutõotav. Mida sellest kõigest siis ikkagi arvata? Mõned faktid veel, seekord minu poolt tuginedes meie arhiividele:

  1.  2000 aasta kevadeks oli Majeda liikmeskond, olles EeSKA (täna JKA EeSKA) all tegutsenud ca 5 aastat, kasvanud 6 harjutajalt 106-ni. Jah, 106 harjutajat.
  2. Sügisel 2017, 17 aastat pärast Majeda salapärast lahkumist EeSKA-st, on EKDS Tartu (Majeda järglane) Karlova Gümnaasiumi saalis 6 harjutajat, kaks neist dressides ehk algajad. 106-100=6 annab kaunis negatiivse saldo! Kuuest tegi EeSKA sada kuus ja siis tegi EKDS sellest jälle kuus. Tagasi alguses. Mnjah.
  3. 17. mail 1998 aastal sooritavad toonased Majeda juhid Andrus Palk ja Ando Vaher edukalt Shodan (esimese astme must vöö) testi JKA esindajatele Hideo Ochile ja Alar Põllule. See on siis peaaegu 6 aastat peale esimest vöötesti EeSKA’le. Kahest kaks. Täistabamus.
  4. Keskmine autentse karate koolkonna Shodani (must vöö) tasemeni jõudmise aeg on 12-15 aastat kvalifitseeritud sensei juures harjutamist. Ando Vaheril ja Andrus Palgil läks selleks EeSKA-s 6 aastat. Kiiduväärt tulemus.
  5. Keskmiselt jõuab Shodanini üks igast 10 000 alustanust, 1/10 000, . Tartu Majeda näitel oli see number kuuest kaks, 2/6. Kasutegur on kadestamist väärt.

JÄRELDUSED.

Järeldused kipuvad kukalt kratsima panema. Õpetuse tõhusus, kvaliteet ja sellest tulenev tulemuste saavutamise kiirus on erakordsed. Ja ikka kaeveldakse.

Millistele nende küsimustele toona ei vastatud, ka ei selgu. Eneseõigustus?

Igaüks kes on harrastanud ida võitluskunste või ka mitte Ida omi, teab, et vastuseid ei antagi. Vastuseid tuleb raskes ja nö ennastsalgavas treeningprotsessis ise leida. Keegi ei serveeri sulle hõbeliual vastuseid sind parasjagu „huvitavatele küsimustele“. Seda oodata oleks rumal.

Sõjakunst on valu, higi, veri, kahtlused ja natuke lootust – ning pisaraid siin ei usuta, nagu Moskvaski.

Mis siis jääb minu sõelale? Lihtne ja iidne tänamatus. Suur, aga hõre ports küündimatut eneseupitamist.

RESÜMEE: 

„Peaasi, et inimesed ennast ise hästi tunnevad“ – tore, aga ehk saaks ennast hästi tunda ka teisi alusetult halvustamata ja ennast oskamatult upitades?

Koostas 2000 – 2018 Alar Põllu