Aju töö kriisiolukorras, Deep Survival

See on tõlge ühest parimast, kui mitte kõige paremast raamatust, mida ma selle teema (Survival) kohta olen lugenud. Soovitan soojalt. Tõlgitu asub esimese osa kolmandas peatükis The Map of the World, lk 64-68.

Raamat: Gonzales Laurence, Deep Survival. Who Lives, Who Dies and Why. W.W.Norton and Company, New York. 2005.

Me arvame, et me usume seda – mida me teame,

kuid tõeliselt usume me vaid seda – mida me tunneme.

Alles viimastel aastatel on neuroteadus hakanud aru saama selliste emotsionaalsete seisundite nagu hirm, detailsest füsioloogiast. Neokorteksi (6-kihiline aju uuskoor) vastutusalad on: sinu IQ, sinu teadlikud otsused ja sinu analüütilised võimed. Kuid samas tegutseb amügdala (mandelkeha) omamoodi organismi valvekoerana. Amelia, kes on noorem minu kahest tütrest, peab labradori koera, kelle nimeks on Lucy. Mõnikord meenutab Lucy mulle amügdalat: kui keegi saabub meie uksele, haugub ta juba ammu enne kui mina seda isegi kuulen.

Meie ümber olevast maailmast lähtuvad tajud (ehk aistingud) nagu näiteks nägemine jõuavad kõigepealt taalamusse (nn tundekühmu). Nägemise puhul lähevad reetinast (silma võrkkestast) tulevad aksonid (neuriidid ehk närviraku jätked) nägemistaalamusesse (neid on kaks, üks kummaski ajupoolkeras võtmas vastu informatsiooni mõlemast keha poolest). Sealt, nägemistaalamusest, liiguvad nägemissignaalid aksonite kaudu neokorteksi keskmisse kihti ja sealt omakorda saadetakse signaal edasi ülejäänud viide kihti edasiseks töötlemiseks. See, mis tekib ongi nägemistaju. Kuid veel enne, kui see kõik on tehtud, jõuab osa sellestsamast sensoorsest (aistingu-) informatsuoonist töötlemata kujul amügdalasse palju kiiremat teed pidi. Amügdala uurib, kas selles signaalis on ohu märke. Sarnaselt Lucyga, ei ole amügdala just ülearu nutikas, aga kui ta avastab ohu või millegi mis võiks kasvõi kaudselt esindada ohtu, enne kui sa üldse saad aru selle ärritaja olemasolust, algatab amügdala terve seeria hädaohule vastavaid reaktsioone. Asjale lähenetakse lähtuvalt põhimõttest: parem karta kui kahetseda. (Erinevalt Lucyst on amügdala võimeline suurt osa informatsioonitulvast ka ignoreerima kui tähtsusetut). See on kaunis algeline, kuid samas efektiivne ellujäämise süsteem, mis sunnib jänest, kes meie tagaaeda igal hommikul külastab, algselt tarduma ja siis jooksu pistma, kui ta näeb, et Amelia laseb Lucy õue. Nii nagu Lucy, eksib ka amügdala kaunis tihti: ohtu ei ole. Kuid kogu kauakestnud evolutsiooni kestel on see olnud edukas strateegia.

Seega kogu meie aistingute tulev informatsioon läbib närvitee, mis jaguneb kaheks. Üks osa jõuab kõigepealt amügdalasse, teine osa saabub neokorteksisse mõni millisekund hiljem. Ratsionaalne (või teadlik) mõte tuleb alati väikese viivitusega pärast emotsioonidest juhitud reaktsiooni. Igaüks saab seda kodus demonstreerida: meid kõiki on kellegi poolt kunagi ehmatatud. See on võimas reageering , mis väljendub tugevas adrenaliini tulvas (tegelikult katehhoolamiinid), kiirenevas südame löögisageduses, punastamises ja hingelduses. Seejärel, kohe kui sa saad aru, et see on keegi, keda sa tunned, hääbub ka reaktsioon. Aga siiski võtab see natuke aega et kõik tekkinud kemikaalid metaboliseerida (neutraliseerida). Tegu on väga võimsa ja kiire reaktsiooniga hädaolukorrale, mis on täiesti ebaloogiline, sest sa tunned enda ehmatajat ja sind ei ähvarda vähimgi hädaoht. Põhjuseks, miks sa ei saa reageerida adekvaatselt ja mõelda loogilselt on tõsiasi, et visuaalne signaal, mis on ähvardav, jõuab amügdalasse esimesena. Sellel on õudusfilmidest tuntud suure ähvardava varju kuju: see võib olla abikaasa, see võib aga olla ka karu – sa ei tea seda veel. Vaid mõned millisekundid hiljem paneb nägemiskorteks pusletükkidest kokku adekvaatse pildi, mis annab sulle teada kellega ja millega on tegu. Ainult tagantjärele saad sa tõdeda: selles majas siiski ei ole karusid.

Kuigi rajad amügdalast neokorteksisse on tugevamad ja kiiremad kui need, mis viivad teist teed pidi, jääb neokorteksile siiski võime teha järgnevat: esiteks tunda ära, et käimas olev reageering on emotsionaalset laadi. Teiseks: lugeda reaalsust adekvaatselt ja tajuda asjaolusid korrektselt. Kolmandaks: mitte pöörata tähelepanu või siis moduleerida automaatset reaktsiooni, kui see osutus kohatuks. Ja neljandaks: valida korrektne tegevuskäik.

Lämbumise põhjus on ülemõtlemine.

Paanika sisu seisneb aga alamõtlemises.

Sellest saadik kui emotsioonid on loodud käitumise välja meelitamiseks sekundi murdosa jooksul, on selge, et tegu on raske ülesandega ja mõnedel inimestel õnnestub see teistest tunduvalt paremini. Lisaks sellele, on olemas suur individuaalselt erinevate variatsioonide hulk. Mõned inimsed kohkuvad kergesti. Teistel on jälle kalduvus seda sorti ärritajatele üldse mitte reageerida. Mõned inimesed tegutsevad paremini olles stressi all, nii nagu näiteks elukutselised golfimängijad, hävituslendurid, tippmägironijad, mootorrattal võidusõitjad ja ajukirurgid. Ja mõned emotsionaalsed reaktsioonid on teistest kergemini kontrollitavad.

Tipptegijad, nii nagu neid mõnikord kutsutakse, otsivad tihti äärmuslike situatsioone, mis panevad neid sooritama midagi suurepäraselt ja tundma end „rohkem elusana“. Skaala teises otsas on inimesed, kes ei soovi mitte mingisugust pinget. Inimesed on erinevad. Aga lihtne on demonstreerida, et paljud inimesed (hinnanguliselt selline suur arv nagu 90 protsenti), sattudes stressiolukorda, on võimetud mõtlema selgelt või lahendama lihtsaid probleeme. Nad löövad verest välja. Nad lähevad paanikasse. Nad kangestuvad. Pillapalla mõtlemine on kaunis üldine igasuguste väljas looduses toimuva meelelahutuse korral, kui inimesed eksivad ära või saavad viga või on mingil muul moel ohustatud viga saamisega.

Kuid isegi tipptegijad ei ole immuunsed stressi mõjudele. 1996 aasta Masters Golf turniiril keeras Greg Norman asja täielikult tuksi pärast purustava kuuelöögilise edu saavutamist Nick Faldo ees. Ta veeretas kolme ja poole jalase (1,06 meetrit) lõpulöögi mööda, lõi palli vette ja tegi seda kaks korda (hooked balls), lõi veel ühe lõpulöögi mööda … see oli brutaalne. Lõpuks suutsid Norman ja Faldo vaid üksteist emmates töinata.

Kui sa õpid midagi keerulist nagu näiteks lendamine või lumelauasõit või tennise- või golfimäng, pead sa alguses mõtlema läbi iga väikseima liigutuse. Seda nimetatakse teadvustatud (explicit) õppimiseks ja seda hoitakse teadvustatud andmetega mälus (explicit memory), see on selline asi, millest sa saad rääkida, sedasorti asi, mis lubab sul meelde jätta lasanje retsepti. Aga kui sa omandad juba rohkem kogemust, hakkad sa seda ülesannet täitma üha vähem teadlikult ja järelemõeldult ning üha enam alateadlikult. Sa omandad tegevuse voolavuse, tunnetuse, ajastuse – selle tunde. Sellest saab teine loomus, asja ilu. Seda nimetatakse mitteteadvustatud õppimiseks (implicit learning). Kaks neuroloogilist süsteemi – teadvustatud ja mitteteadvustatud õppimine on teineteisest küllaltki lahutatud. Mitteteadvustatud mälu on alateadlik . Mitteteadvustatud õppimine on nagu loomulik naeratus: see tuleb teist neuroloogilist teed pidi, kui see naeratus, mida kannab teadvustatud mälu. LeDoux räägib, et tema ema, kes põeb Alzheimeri tõbe, ei suuda meelde jätta tavalisi sündmusi, kuid suudab siiani mängida akordioni. See tuleb sellest, et kuigi tema hippokampus (aju limbilise süsteemi osa) on ilmselt kahjustatud haiguse poolt, tuleb mälestus sellest, kuidas akordioni mängida, teisest, veel kahjustamata aju osast. Mitteteadvustatud mälestusi ei hoita ja nad ei pruugi isegi ilmtingimata olla kättesaadavad aju analüütilistele, kaalutlevalt mõtlevatele osadele.

Läbi ja lõhki normaalne inimene, sattudes täiesti „õigete“ stressifaktorite mõju alla – võib olla sa oled väsinud, võib olla sa oled saanud külma, võib olla on sul käimas lahutus – võib see mitteteadvustatud süsteem koost laguneda. Siis oled sa jäänud vaid teadvustatud süsteemi juhtida, mõeldes üksikasjalikult läbi iga väikseima liigutuse nagu kõige algajam algaja. Malcolm Gladwell kirjutas sellest New York Times’is väga tabavalt ja sisutihedalt: Lämbumine seisneb liiga paljus mõtlemises (ülemõtlemises). Paanika seisneb liiga väheses mõtlemises (mõtlematuses).

Pikki aastaid osalesin ma vigurlenduriga Rahvusvahelise Vigurlendamise Klubi võistlustel. Ühel päeval minu õpetaja ja hea sõber Randy Gagne tegi lennuõnnetuse õpilasega pardal. Nad raksatasid maase kiirusega ilmselt kusagil 250 miili tunnis. Kuni selle hetkeni olin ma veendunud, et mul on vabadus karistamatult tagurpidi lennata. Peale seda õnnetust sain ma aru, et ma ei ole tipptegija, ma ei ole elitaarne ega eriline ega priviligeeritud. Suur enamik inimesi ei ole. Nad on lihtsalt väljas lõbutsemas ja veetmas mõnusalt aega. Ja kui asjad lähevad valesti, ei ole neil vähimatki aimu, mis nendega toimub. Võib tunduda nagu elaksime me vaid tänu pimedale õnnele, kuid see on palju rafineeritum, peenem ja keerulisem.

Kõik asjaolud olid lausa kuhjatud nende mootorkelkude juhtide vastu, kaasa arvatud viis, kuidas nende aju oli korraldatud ja kujunenud tänu pidevale adapteerumisele neid ümbritsenud keskkonnaga. Need ei olnud rumalad inimesed, ka ei olnud nad ignorantsed, ka mitte tingimata hulljulged ega hooletud*¹. (vt lugu eespool raamatus).

Otsustamise hetkel, kui kõik need tohutud närvivõrgustikud löövad äikesena ja välgukiirusel särama, kinnitudes oma tähelepanu fookusesse ning laadides valmis füüsilise tegevuse mehhanismid, oli üks kindel ja selge asi see, et kihutamine ülesmäge tekitaks pagana hea tunde. Just sellise tunde, mis organismile tundus hädavajalik ja mis kasvas välja ellujäämise tagamisele sihitud emotsioonist. Ja kuna nende meeleolu oli juba nö üles pumbatud, siis kontseptsioon laiskusest ja jõudeolekust turvalisuse rahusadamana ei suutnud võistelda tundega, et just liikumises on ellujäämise võti. Organismile oli otsus lihtne ja selge. Emotsionaalne järjehoidja, see ergutava stiimuli ja erutava tasu signaaltuli põles eredalt ja otsus oli silmapilkselt tehtud, väljaspool teadlikku mõtlemist.

Nii nagu kapten Gabba naeris ja tõukas oma päästjat eemale, pidi ka temal olema oma tegevusest hea enesetunne, just mõni hetk enne seda, kui ta jalg jäi kinni kärestiku põhjas olevate kivide vahele ja ta uppus*².

*1 – Lugu räägib sellest, kuidas lumekelkudel päästemeeskond vallandas põhjusteta, just lõbu pärast, kohe pärast õnnestunud päästeoperatsiooni mäkke sõites lumelaviini, milles nad hukkusid. Oli ilmne, et nad võivad laviini tekitada.

*2 – Ka see on lugu sellest suurepärasest raamatust ja kaunis lühidalt, aga täpselt on selle kirjeldus siin ka antud.

Tõlge: Alar Põllu

Terminoloogiline ja keeleline redaktsioon: Margit Venesaar

märts 2014

“Karate Do on kõikehaarav eluviis, mis on kaugel sellest, et olla vaid julm võitlusmeetod. Ta õpetab alandlikkust – milles on usku ja julgust enesesse, ta õpetab enesekaitset, aga ka aukartust elu ees ning vaoshoitust. Ta annab oma panuse selleks, et inimese meelerahu ei rikuks ei hirm ega eneseuhkus. Laskmata end häirida endast ja teistest, omades tugevat keha ja vaimu, saab inimene tõeliselt täita oma kohustusi enda ja ühiskonna ees.”

Hisataka (Shorinjiryu Kenkokan, 9. Dan)