Mõtteid Jaapanist. Kontrolli küsimus. (Teine osa)
Mulle tundub, et karatemaailmas on olemas üks kontingent inimesi, kes vaevleb eksiarvamuse küüsis, et karatega tegelemine nõuab, justnagu definitsioonile tuginedes, olla vahetevahel kellegi suurema poolt vastu dojo põrandat lajatatud või seina „mööda laiali määritud“. Saada vastulöögil kerge raks roietesse ja/või kokku tõmbuda nagu iseliikuv poksikott, kuna võistlused on lähenemas ja mõned kõrgemad vööd soovivad oma lööke harjutada, see kõik oleks nagu treeningu loomulikuks osaks. Sellest ülesaamiseks isegi kiideldakse sellega. Ma pean siinkohal silmas ikkagi ka seda, et kõigele vaatamata ei ole karate mõeldud nõrgukestele virisejatele. Kindlasti peab igaüks olema valmis väikeseks põhjendamatuks vägivallaks selleks, et tasakaalustada “pööra teine põsk” filosoofiat, mida pidevalt propageeritakse? Vanasti, nagu ütles mulle üks Liverpooli esindaja, olid sa valmis selleks, et su nina lüüakse puruks vähemalt pool tosinat korda – ja ma vaid oletan, et seda ka juba ainuüksi soojenduse jooksul. Kes teab, mis juhtub siis sinuga su teisel treeningnädalal.
On tähtis, et inimesed kes treenivad, mõistaksid kogu teemat kontakti ja kontrolli küsimusest. Mõistmine ei ole seotud mitte ainult austust ülesnäitava käitumise ja etiketi küsimusega, vaid ka praktiliste kaalutlustega. JKA karate asetab suurt rõhku kimele (tehnika purustavale kontsentratsioonile). Iga tehnika sooritamiselt nõutakse kontsentreeritust, pingutust ja keskendumist. Säärane energia ja jõu koondamine ühte ainsasse blokki, jala- või käelööki ongi see, mis põhiliselt iseloomustab JKA karated. Treening on suunatud kime mõistmisele ja sellest arusaamisele. Üksainus korrektselt sooritatud tehnika ongi kõik, mis on nõutud ja mida eales peaks vaja minema. Nakayama Sensei, oma “Best Karate Seerias”, rõhutab korduvalt kime tähtsust, väites lausa, et tehnikat, milles puudub kime, olgu ta nii sarnane kui tahes õige tehnikaga, ei saa kuidagi pidada karateks.
Seega on sellise tehnika kasutamine teise karate-ka suhtes võimatu juhul kui me tahame vältida sellega kaasnevaid tõsiseid kehavigastusi või midagi veel hullemat. Sundome – tehnika fokuseerimine sihtmärgi vahetus läheduses – on siinkohal hea lahendus. Karatetehnikate sooritamise puhul ei ole tegu kompromiteerimisega. Tehnikaid saab teha maksimaalse jõu ja kiirusega. Kuid siiski tähendab see seda, et sinu vastane peab olema suuteline tegema trenni ka järgnevatel päevadel ja soovima teha seda ka sinuga.
Formaalses treeningsparringu treeningus on ründava- ja kontreeriva tehnika ainus vahe nende sooritamise distantsis. On tähtis meeles pidada, et kontreeriv tehnika kihon kumites, sooritatakse paigalseisva sihtmärgi pihta ning paariline ei tee mingeid katseid selleks, et sinu tehnikat blokeerida. Sellise vastase kurjalt ärakasutamine, kes on niivõrd arvestav, et seisab seal lubades sinul oma tehnikat harjutada, on tõsine etiketti rikkumine ja võib, mõningates dojodes kindlasti, kaasa tuua korraliku kõrvakiilu. Samas kui mõlemad tehnikad on kiired, kontrollitud ja tugevad on fokuseerimise sihtpunkt erinev. Kontreeriva löögi puhul, on selleks punkt enne sihtmärki ilma mingisugusegi kontaktita. Mõningatel juhtumitel võib see koht olla ka sihtmärgi pinnal – piisavalt lähedal, et seda oleks tunda, kuid ka piisavalt kontrollitud selleks, et ta ei tekitaks mingit kahju. Tehnika, mis on fokuseeritud sihtmärgi läbimiseks, tekitab tõsiseid vigastusi.
Võimalik, et parim treenimisviis tõelise karate tingimuste loomiseks on gohon kumite (viierünnakuline sparring). Enne minu Takushoku Ülikoolis treenimise kogemusi, pidasin ma säärast harjutamist pisut tüütuks, veidi igavaks ja otse loomulikult elementaarselt lihtsaks. Suurepärane harjutusvõimalus algajaile kahtlemata, kuid kas ka dan astmetele? Kas ei peaks nad tegelema veidi „tõsisemate asjadega“? Minu paar esimest nädalat Takudais olid omamoodi avastuseks.
Takudai õpilased tegid viiesammulise baaskumite harjutusi vähemalt kakskümmend kuni kolmkümmend minutit päevas. Esimese ja teise aasta õpilased (valged vööd) võtsid vastamisi kolmanda- ja neljanda aasta (mustad vööd) õpilastega üle terve dojo. Minu sealolemise esimesel päeval, kuigi ma olin saanud JKA Nidan astme, pandi mind otsekohe rea lõppu kokku valgete vöödega. Ma seisin vastamisi kõige noorema kolmanda aasta õpilasega. Ta tegi sammu tagasi, pobises “jodan” ja seejärel ründas mind tehnikaga, mis oli mõeldud mul pea otsast löömiseks. Ma tegin sammu tagasi koos tõusva blokiga ning ennetades järgmist lööki, alustasin taas eest äraliikumist. Jaapanlasest õpilane aga ei liikunud. Ta säilitas oma asendi ja ootas kuni ma asendi tagasi võtan. Endale sobival ajal sooritas ta oma järgmise tehnika. Ma blokkisin selle ja hakkasin taas ennetama järgmist tehnikat. Kolmanda aasta õpilane aga ei teinud sellest väljagi. Ajastamine oli tema otsustada. Ta kavatses edasi liikuda siis ja ainult siis kui ta valmis oli.
Pärast tema viite rünnakut kontreerisin ma gyaku zukiga. Seejärel jätkasime edasi liikumist minu viie rünnakuga, igaühe neist blokeeris ta võimsalt. Kogu seda harjutust korrati teist ja ka kolmandat korda. Pärast kolmandat jodan löökide seeriat, alustasime me chudan (kõhtu) rünnakutega. Tema esimene rünnak tabas mind ootamatult ja otse kolmnurka. Ma alustasin tagasiliikumist järgmise löögi blokeerimiseks, kuid tema säilitas oma asendi, olles samal ajal lõdvestunud ja säilitades tasakaalu, keeldudes edasi liikumisest. Ma liikusin oma eelmisesse asendisse tagasi, olles valmis liikuma hetkest kui ta sooritab oma järgmise tehnika. Taaskord tabas ta löök mind enne kui ma jõudsin seda blokeerida. Selleks ajaks kui me lõpetasime kolm seeriat viiesammulisi chudan rünnakuid, olin ma viisteist korda pihta saanud. Selle treeninguosa lõpuks olin ma juba täiesti kurnatud.
“Kotai!” (Poolte vahetus) karjus Aihara Sempai, kapten, teisest rivi otsast. Kolmanda- ja neljanda aasta õpilased säilitasid oma positsioonid. Valge vöö, kes oli olnud vastamisi Aihara Sempaiga, tuli joostes rea lõppu ja me kõik liikusime ühe sammu võrra vasakule. Seejärel kogu harjutust korrati. Peale vastamisiolekut vähemalt kümne õpilasega (igaüks neist eelmisest märgatavalt kiirem ja tugevam), tundsin ma end kui käte ja jalgadega peksukott, väga nõrgana, jalad all vankumas. Vasturünnakutel aga isegi ei puudutanud keegi neist mind. Kuid samas iga jodan löök oli määratud eraldama mu pea õlgadest ning iga chudan löögiga üritati mid läbi seina lüüa. Vaid paaril korral olin ma suuteline nii kiiresti tagasi astuma, et olin suuteline lööke blokkima, samas aga mu asend oli neil juhtudel nõrk ja tasakaalust väljas, blokk aga oli mõttetult tugev ja suunatud olema mõjus. Kui ma aga püüdsin sooritada keskendunud ja efektiivset blokki, oli see liiga aeglane. Tarbetu on öelda, et kolmekuise Takushoku stiilis gohon kumite treeningu jooksul, tundusid JKA põhigrupi õpilased kuidagi aeglasemaks jäänutena (välja arvatud muidugi kenshuseid ja õpetajad).
Samas pean ma tunnistama, et kuigi vahel sain ma Takushokus sinikaid, kriime ja lihtsalt kolki, oli seal väga range käitumiskoodeks mis puudutas kontrolli ja mida kõik ka järgisid. Õpilased, kes ebakorrektselt käitusid – ei suutnud üles näidata õiget suhtumist või vaimu – said oma sempaide poolse karmi kohtlemise osalisteks. Küll aga ei meenu mulle ühtki korda, kus ma oleksin vastulöögil või tabavuse täpsustreeningul pihta saanud. Enamgi veel, õpilased ei teinud baaskumite treeningutel sohki (nad ei pidanudki seda tegema ja nad teadsid, mis juhtub siis kui nad seda proovivad). Ma olen olnud teistes klubides, kus karateka on püüdnud rünnata oma vastast enne seda kui ta sammu lõpetab või vähendades vahemaad ründaja ja rünnatava vahel ebasobiva ja ebareaalseni. On fakt, et minu praeguses Jaapani ülikooliklubis, üks “vanadest tegijatest”, kes regulaarselt trenne läbi viib, julgustab õpilasi lööma enne kui nad oma liikumise lõpetavad. Fakt, et see takistab neid oma tehnikat korralikult ja kimega sooritamast, ei ole tema jaoks tähtis. Teda huvitab rohkem see, kes tabab esimesena ja “saab punkti”. Õnneks, paljud õpilased, välja arvatud eksiteele viidud treener, taipavad nüüd, et selline treening on aja raiskamine. See on muidugi irooniline (kuid mitte üllatav), et ülikooliklubid, kes kulutavad enamuse oma ajast järgmistele võistlustele mõeldes, on kõige vähem edukad. Seevastu Takushoku taolised, kes mõtlevad vaid karate tegemisele, on edukad. Aga lõpetame kõrvalepõike ja asume tagasi teema juurde.
Seega on sel ka mingi põhjendus, et JKA karate on “mittekontaktne” karate, kuigi see termin on eksitav ja minu meelest ebavajalik. Võib-olla on see termin tulnud kasutusele selleks, et eraldada karate nn. “täiskontakt” variatsioonist. Siiski, kui ma näen võistlejaid nende pseudokarate/poksi rõivastes ja ringis karglemas, meenub mulle Gichin Funakoshi Sensei sellealane mõte:
“Mõned aastad tagasi viisin ma oma õpilased Butoku-deni Kyotos osalemaks pidulikul võitluskunstide demonstratsioonil. Olles lugenud kuulutusel läbi mitmete karategruppide nimetused, leidsin sealt oma suureks üllatuseks suurel hulgal karatestiile ja –koole, millest ma varem kuulnudki polnud. Kui saabus aeg nende etteasteks, olin ma veel rohkem üllatunud kuna nende nn. karate oli nii mitte-karatelik. Sügavat häbi tundes, tundsin ma kohustust vabandada teiste pealtvaatajate ees. See oli karate, mida mina, kes ma olin pühendanud mitmeid aastaid sellele kunstile, ei pidanud selleks milleks teda nimetati. Kui õpilane küsib mult, palju karatestiile on olemas, kas ma peaksin siis mainima neid ebardeid? Publiku segadusse viimine, nagu need mehed seda teevad, on andestamatu.”
Võib-olla on see koguni hea, et Gichin Funakoshit enam meie seas ei ole. Kui tema arvates oli olukord Jaapanis haletsusväärne juba XX sajandi esimesel poolel, Jumal teab, mida ta siis praegusest uue millenniumi “sportlikust karatest” mõelda võiks.
Selge on see, et JKA karate kaasab ikkagi arvestatavalt füüsilist kontakti. Vaatamata viisakusele, austusele ja kontrollile asetatavast suurele rõhuasetusele, tekivad aegajalt ikkagi vead, mis on põhjustatud olukorra valest hindamisest. Olenevalt tegevuse loomusest, kui õnnetused siis ikkagi juhtuvad, võivad nad olla vägagi tõsised, nagu ma avastasin ühel hommikul JKAs.
Imura Sensei andis tundi. Seal oli nagu tavaliselt ka neli või viis kenshusei treenijat meie taga. Trenn oli olnud väga nõudlik (see ei olnud midagi uut) ja Imura Sensei otsustas, et veidi lõdvestavat jiyu kumited (vabakumite) ei tee trenni lõpetuseks sugugi paha. Me pöörasime ringi, et seista silmitsi oma partneritega ja ma leidsin end vastamisis Kagawa Senseiga. Kagawa Sensei oli siis veel üks „tavalistest“ nooreminstruktoritest, kellel oli kurikuulus kahe-aastane instruktori kursus just käimas. Ta oli, minu arvates, veel alles kolmas dan. Ei ole vist vaja mainida, et Kagawa Sensei nägi välja sama puhanud ja värske nagu treeningu alguseski. Mina aga, teisest küljest, tundsin, et väljarabelemine märjast paberkotist sel hetkel oleks olnud minule tõsiseks väljakutseks. Sellele vaatamata ei kavatsenud ma Kagawa Senseile sellest kuidagi märku anda.
Paar esimest minutit tundusid minevat päris hästi. Ma sooritasin tehnikaid oma parimal tasemel ja mul õnnestus blokkida vähemalt üks Kagawa Sensei otse jala löökidest (maegeri), mis olid nii tugevad, et oleks võinud ka kõige kättemaksuhimulisema hobuse häbisse jätta. Korraga sooritas Kagawa Sensei terve seeria tugevaid tehnikaid, jälitades mind mööda dojo põrandat, mis kulmineerusid löögiga, mis juhul kui see oleks peatunud sentimeeter enne oma tegelikku sihtmärki, oleks olnud suurepäraselt kontrollitud. Selle löögi tagajärjel lendasin ma vastu seina, kuid vaatamata sellele püsisin jalul. Ma teadsin, et ta oli mind tugevalt löönud, kuid see ei olnud tegelikkuses niivõrd valus. Igatahes, mul ei olnud paaniski lasta ühel kergel ninavopsul ennast heidutada. Mu kehal aga olid hoopis teised plaanid. Kui ma end Kagawa Sensei ees taas sirgu ajasin, kaotasid mu jalad järsku tasakaalu, ma kukkusin tseremoonitsemata põrandale ja mööda mu karategi esist hakkas plekitule puupõrandale tilkuma veri.
Kagawa Sensei vaatas oma rusikat ja uuris tähelepanelikult nukki, mille ta oli vastu mu nina katki löönud. Ta vaatas mu nägu, või vähemasti talle nähtavat osa, ning seejärel taas oma nukki. Kagawa Sensei küsivast ja imestunud näoilmest oli näha, et ta ei suutnud aru saada, kuidas sai ta vigastada oma kätt minu näo vastu ja ms veel olulisem, kuidas sai ta lööki valesti hinnata. Teise küsimuse vastuse sain ma veidi hiljem. Paar teist vanemõpilast lohistasid mind põrandalt dojo nurka ning Kagawa Sensei läks esmaabipakki otsima.
Otse loomulikult oli esmaabi pakk sama kasutu kui niiske lapp metsatulekahju kustutamisel. Kui Kagawa Senseil lõpuks õnnestus leida ja vabastada plaaster oma pakendist, veenis veel üks pilk mu näole teda selles, et vaja on tõsisemat meditsiinilist abi. Imura Sensei, kes seniajani oli näidanud üles teatavat huvipuudust kogu tegevuse suhtes, ehk peale kartuse, et ma võin kogu ta laitmatult puhta dojopõranda verega üle ujutada, tuli nüüd appi. Ta vaatas mu näo üle ning konstateerides, et tema arvates on tegu väljaulatuva nina krõmpsluu murruga, soovitas visiiti kohaliku arsti juurde.
Meditsiiniline ravi Jaapanis on võrdväärne lotovõiduga, seega on kõige mõttekam tegu pöörduda eriala arsti poole. Kliinik, mida peetakse suurepäraseks kohaks kõhuhaiguste ravimisel, ei pruugi olla nii effektiivne venituste, rebendite või luumurdude puhul. (Ja olenemata analüüside tulemustest, võivad kliiniku suhted farmaatsiatööstusega olla sellised, et sulle jagatakse tablette nagu magusat pulmas).
Honbu dojo nurga taga oleval väikesel kliinikul paistis olevat suurepärane reputatsioon nihestuste ja murdude ravimisel – reputatsioon, nagu mõni võib kahtlustada, on tekkinud tänu tema vahetule nauditavale lähedusele JKA suhtes. Kagawa Sensei ja üks sempaidest saatsid mind kliinikuni. Karategis ja getadega tänaval jalutamine, ei oleks tavapäraselt Jaapanis erilist tähelepanu tõmmanud. Kuna aga verekogus mu dogil (treeningvormil), kahekordistas fakti, et ma üritasin hoida oma pead sellise nurga all, mis peataks verejooksu (mis oli nüüdseks taandunud Niagara Joa taoliselt voolult väikese nireni), pakkus see teatud näitemängu ja huvi.
Me saabusime kliinikusse ja Kagawa Sensei avas ooteruumi viiva ukse. Kaks vanemaealist Jaapani daami istusid selle kaugemas nurgas. Minu ilmumine tekitas neis teatud muret. “Oh, ärge muretsege,” lausus Kagawa Sensei, lootustandvalt mu näo suunas noogutades, “see on just äsja minu tehtud.” Ta näitas neile inspekteerimiseks oma rusikat. Kui daame ärritas minu ilmumine, siis Kagawa Sensei väide, et see on tema kätetöö, viis neid veel rohkem endast välja. Kui ilmus õde teatega, et arst on nüüd vaba, teatasid mõlemad daamid innukalt, et mina olin järjekorras järgmine ja et nad oleksid ainult õnnelikud kui nad saaks mõni teine kord tulla.
Arsti reputatsioon osutus tõetruuks ja praegu on sellest tulenevat armi vaevu näha. Peale mõningaid õmblusi ning Kagawa Senseile antud kinnitusi, et ma ei jäta homset trenni vahele ja treenin homme sama agaralt, suundusime me tagasi dojosse. Tagasiteel tundus Kagawa Sensei mingite mõtetega väga ametis olevat. Ta silmitses tühist kriimu oma nukil. “Kas tead,” ütles ta mõne aja möödudes, “see ei olnud tegelikult halvasti kontrollitud. Asi on lihtsalt selles, et välismaalastel on liiga suured ninad. Kui sa oleksid Jaapanlane, poleks seda kunagi juhtunud.”
No see oli igatahes vägagi kindlustunnet lisav teadmine. Ja seal ma olingi, seades hetkeks küsimuse alla ühe JKA parima (kuigi veel nooreminstruktori) karate tehnikate kontrollimise oskust. Oli ju hea teada, et see oli kõik minu süü ja JKA instruktor oli väljaspool igasugust süüdistust.
JKA karate ei ole sport ja seega ei ole selle põhimureks punktide skoorimine. Nagu ma selle artikli esimeses osas juba mainisin, on termin mittekontaktne rohkem segadust tekitav kui selgitav ja ei taba ära samu nüansse, mis Jaapani termin sundome. Sellele vaatamata, nn täiskontakt karate pildile ilmumisega saan ma aru, miks selline määratlus vahel tehakse. Üldisele publikule võib kogu sellesse kontakti ja sellega kaasnevasse küsimusse puutuva ignorantsuse andestada. Klubid aga, kes tegelevad JKA karatega peaksid aga selle üle tõsiselt järele mõtlema ja omad järeldused tegema. Funakoshi on kirjutanud:
“Iga löök peab olema sooritatud kasutades kogu keha võimsust ja tunnetusega, et sa purustad oma vastase üheainsa löögiga. Sa pead uskuma, et kui su löök ebaõnnestub sead sa ohtu oma elu.”
Kui formaalne sparring kihon ippon kumites ja kihon gohon kumites sooritatakse sellisel põhimõttel, on oma vastasele vastulöögil kerge matsu andmine mõttetu. Peale viisakuse ja austuse puudumise demonstreerimise, lakkab selline käitumine olemast karate. Selles mõttes on JKA karate kindlasti “mittekontakne” tegevus.
Ühel õhtul tulin ma Takushoku trennist koju, keha tules, käed marraskil, roided valusad ja pea huugamas. Üks mu inglasest sõber astus läbi, et näha kuidas mul läheb parajasti sel hetkel, kui ma olin oma asemele varasel õhtutunnil kokku varisemas. “No kuule, minu arvates pidi see Shotokan Karate värk mittekontaktne sport olema,” ütles ta, olles mures, kuna ma nägin välja, nagu ma oleks naasnud kuuekuuliselt, napi varustusega Vietnami sõja operatsioonilt.
“See on ja ei ole kah,” oli minu vastus, “Jah see on mittekontaktne ja ei, see ei ole sport.” Ma mõistsin, et targemaks ta ei saanud, kuid vahel, minu mõistmist mööda, püüe teha midagi selgeks sellele, kes ei tegele karatega, on lihtsalt liiga suur pingutus.
Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 68. August 2001.
Originaali tiitel: Thoughts from Japan. A Question of Control. Vol 2. Dave Hooper
Tõlkis: Aleksandr POPOV
Keeleline redaktsioon:
Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, teisipäev, 4. jaanuar 2005. a.