Mõtteid Jaapanist . “Asjade (toimimise) kord”
Ühel päeval turgatas mulle pähe, et pärast palju aastaid Jaapanis elamist ei hämmasta inimesi mitte suured kultuurierinevused, vaid väikesed peened ootamatused. Inimene kohaneb ja muutub peaaegu alateadvuslikult, kuni mõned asjad, mis tunduvad loomulikud, osutuvad Jaapanist lahkumisel veidraks peetavaks. Mis on läänelikus maalimas normaalne, võib osutuda vahetevahel vastuvõetamatuks Jaapanis, ja ka vastupidi. Loomulikult olen ma ikka veel Jaapanis välismaalane ning selleks ma ka alati jään. Pole tähtis, kui kaua olla Jaapanis ning kui hästi rääkida Jaapani keelt – integratsioon ühiskonda on ainult natukene kiirem, kui sidruniviilu lahustumine tees. Sellele vaatamata on millegi nii jaapanipärase asjaga nagu seda on JKA Shotokan Karate seotud inimene “kohustatud” teadma rohkemal või vähemal määral Jaapani kultuuri, Jaapani mõtlemislaadi ja vast isegi kõige rohkem – Jaapani tugevat ajaloolist mõju võitluskunstidele, mis leidiski oma juured Jaapanis.
Loomulikult ei ole enamusel selle artikli lugejatel kunagi võimalust treenida Jaapanis või isegi ei ole nad kunagi treeninud otseselt Jaapani instruktori “käe all” – ja ma ei väida ka, et neil seda tingimata vajagi on. Aga siiski, see raamistik, milles JKA karated üle maailma õpetatakse, omab mitmeid ühiseid jooni Jaapaniga – vanusest tingitud hierarhiline struktuur, kindlaksmääratud ootused käitumisreeglite kohta, austuse ülesnäitamise nõudmine. Need kõik on päritud Jaapanist.
Kuigi suur osa Lääne karatest on tahtmatult (mõnikord ka sihilikult) läänestunud, on ikka veel väga traditsionaalseid dojosid, mis üritavad end joondada nii lähedale tajutavale jaapanipärasusele kui võimalik. Siiski, kultuurilised erinevused ja minevikus olnud suhtlusbarjäär on põhjustanud vältimatuid arusaamatusi ja faktide moonutusi. Ma ütlen vältimatuid, kuna kuitahes siiralt lääne inimene ka ei jäljendaks jaapanlase lähenemist karatele, vajavad mõned nüansid ikkagi selgitamist. Jaapanlasest õpilasel, kes ei tea karatest midagi, pole mingit probleemi kohanduda dojo nõudmistega.
Lääne inimesed, teisest küljest, on aga tihti vastamisi välismaise, neile võõra lähenemisega, mis adekvaatselt selgitamata toob kaasa veelgi suurema segaduse ja illusioonide purunemise. Tõesti, minu esimesed aastad Jaapanis olid täis üllatusi ja „silmade avamist“.
Mõni aasta tagasi, kõndides mööda Tokyo toimekat kesklinna tänavat, nägin tosinat või enamat Jaapani koolilast, kes kandsid traditsioonilist musta militaristlikku kõrge kraega koolivormi ja masinaga lähedalt pügatud „soenguid“, äkki formaalselt kummardamas ja “Osss” ütlemas mitu detsibelli liikluskärast valjemini. Küllaltki tagasihoidliku välimusega kodanik, kes juhtumisi kõndis minu kõrval ja kellele see ebatavaline tähelepanuavaldus oli suunatud, vaatas hooletult nende suunas ja noogutas peaaegu märkamatult vastuseks. Teistele möödujatele ei tekitanud selline käitumine mingit üllatustunnet, kuna neile tundus see lmselt täiesti tavapärane. Mina seevastu olin küllaltki hämmastunud sellest kõigest. Ma veetsin kogu ülejäänud päeva arutades, et kas ma olin eneselegi teadmata olnud mõne väga austatud kodaniku läheduses. Arutades õhtul seda episoodi ühe vana jaapanlasega sain selgeks, et see ei olnud sugugi nii. See oli olnud lihtsalt nende sempai (seenior). Täiesti võimalik, et see oli grupp tänaval esimese aasta õpilasi mõne tõsise ülikooli pesapalliklubist. Ning isik, kellele sel viisil osutati austust, oli lihtsalt teise aasta üliõpilane. Või isegi veel tõenäolisem on see, et nad olid Kokushikan’i või Takushoku Karate-Bu liikmed ja kohtusid oma vanemõpilasega.
Muidugi, kogu Jaapani ühiskond põhineb jäigal hierarhilisel struktuuril, mis on oma eredaimal moel näha traditsioonilises Jaapani karate dojos. Sempai/kohai (lihtsalt öelduna seenior/juunior) suhe kohe kindlasti ei piirdu seal vaid võitluskunstide maailmaga.
Ma mäletan mitu aastat tagasi pidutsema minemist koos esimese aasta õpilasega, kellele ma inglise keelt õpetasin. Küllalti metsiku ja siiski nauditava õhtu lõppedes ma kommenteerisin, et tema sõbrad, kellega me koos pidutsesime, on nii meeldivad inimesed. “Oh, nad ei olnud mu sõbrad”, vastas ta kiiresti, “Nad on mu sempaid” – erinevus, mida ma sel ajal ei suutnud mõista, eriti veel siis, kui kõik said ju nii hästi üksteisega läbi. Kindlasti jätsid nad endist hea mulje, kui omavahelistest sõpradest, mõtlesin ma, kui läksin välja, et taksot leida. See oli jälle üks neist Jaapani puzzledest, millest ma olin kindel, et ma ükskord selgusele jõuan. Sel õhtul ma rohkem sellele ei mõelnud, kuna ma pidin vähem kui kuue tunni pärast üles tõusma, et minna Sensei Nakayama hommikusesse trenni Hoitsugan dojos.
Dojos on see sempai/kohai asi selgem – mida tumedam vöö, seda kõrgem on ka auaste. Tegelikult küll, kindlakstegemine, kes on sempai ja kes on kohai, vajab natukene rohkem teadmisi. Vöö värv võib olla ka natuke eksitav – tõesti, musta vöö esimesest astmest edasi on vahepeal selline olukord, et mida heledam vöö, seda kõrgem auaste, kuna mõnede vanemõpilaste vööd on pidevast kandmisest valgeks kulunud. Veelgi enam, paljud traditsioonilised ülikoolide klubid ei olegi võtnud omaks värviliste vööde süsteemi. Õpilased lähevad valgelt vöölt otse mustale vööle. Inimene kes on piisavalt rumal, et hinnata teise harjutaja võimeid tema vöö värvuse järgi peab olema pidevalt valmis ebameeldivusteks.
Suure osa lääne dojode väljanägemine ja struktuur baseerub suuresti nende Jaapani analoogil. Need õnnelikud maad, kus karated tutvustasid kogenud JKA instruktorid, loomulikult lõid oma dojod selle järgi, mis neile tundus olevat Jaapani süsteem. Õpetamise stiil ning gruppide struktuur jälgis Jaapani eeskuju. Vältimatult, uued lääne õpetajad tegid samuti oma parima, et jätkata Jaapani sempai/kohai süsteemi, mida nende enda õpetajad neile olid õpetanud. Loomulikult ei olnud hierarhia süsteem enamusele välismaalastele võõras. Iga Suurbritannia või Põhja-Ameerika traditsioonilises koolis õppinud koolipoiss teab, mida tähendab endast vanemate austus. Aga sellele vaatamata, paljud mittejaapanlasest karatekad õhutavad neile võõrast ja nende kultuurilisele taustale võõrast ning seega arusaamatut imporditud sempai/kohai süsteemi sellisel moel, mis viib arusaamatusteni.
Nagu ma ka varem olen öelnud, on jaapanlastel karateõpinguid alustades eelis: mitte mingi eelis füüsises õppimaks võitluskunste, vaid päritud arusaamine kogu kultuurist, milles karated õpetatakse ja harjutatakse. JKA karate üle kogu maailma on suurelt jaolt seesama, mida kunagised “pioneer” instruktorid maailma viisid. Soojendusest kuni viimase kummarduseni on lähenemine sarnane üle kogu maailma. Isegi käsklused ja tehnikad on ikka veel originaalses Jaapani keeles. Kas olla Kentuckys, Kathmandus või Kawasakis – karate õpilased ikka kummardavad teineteisele, vastavad küsimusele OSS, pöörduvad õpetaja poole kui Sensei ning enamus klassides oskavad ka adekvaatselt lugeda Jaapani keeles ühest kümneni. Kuigi mõned nendest asjadest loetakse tihti pinnapealseteks, on Jaapani stiilis hierarhia juurutamine lääneliku dojo loomuliku osana asi, millest vähemalt kõrgemad vööd peavad olema teadlikud.
Jaapanis Sempaiks olemine tähendab kohustust oma kohai ees. See ei ole ainult madalamate vööde poolt teatud respekti ülesnäitamine, vaid pigem kohustuse, mida toob kaasa endaga progressi eest vastutamine ja endast madalamal vööastmel seisjate mõistmine, enda peale võtmine. Seeniorid peavad juunioride järgi valvama. On loomulik, et kui Jaapanis seeniorõpilased lähevad koos teiste klubi liikmetega näiteks napsitama, siis seeniorid maksavad arved. Tagasi dojos, peavad distsipliini hoidma sempaid mitte Sensei. Kui kohai käitub ebakohaselt, on vastutav sempai ning tema peab ka uuesti korra looma. Vaid siis, kui ka sempai ületab piiri, võtab Sensei “ohjad enda kätte” nagu ma mäletan oma varastest aastatest JKA Honbus.
Ühel hommikul JKA-s juhtus selline lugu. Saabus üks uustulnuk USA-st. Ta ei olnud ilmselgelt kuigi kaua (või väga kaua) harjutanud karated ning ka Jaapanis oli ta esimest korda. Sel päeval oli trennis viis dan astmega harjutajat, mina kaasa arvatud. Pärast 30 minutit baastehnika treeningut pani Sensei meid seisma kahte rivisse ning me tegime lihtsat ühe sammu põhikumited. Ameeriklane, kes kandis tuliuut karategid ja valget vööd, sattus kokku ühe väikest kasvu musta vööd kandva jaapanlasega, keda me selles artiklis nimetame Saitoks. Saito sempai oli sel aja välismaalastesse “erilise” suhtumisega. Ameeriklane oli kehaehituselt nagu proffijalgpallur kõrgudes Saito kohal ja tundus, et see tõi Saitost halvima välja. Saito sempai esimene jalalöök (maegeri) ameeriklasele otse kõhtu oli nii tugev, et too kukkus. Sellest oli küllalt. Ameeriklane lahkus dojost ja keeldust treeninguid jätkama.
Sensei ei öelnud talle midagi. Selle asemel ta puhastas põranda teistest õpilastest ja lasi viiel seenior õpilasel esitada katat Jion viis korda järjest (kes seda katat teab, teab ka seda, et viis korda järjest selle kata tegemine Jaapani Sensei valvsa pilgu all, kes ei ole just mitte heas tujus, on rohkem kui natuke väsitav). Pärast kata sooritamist kutsus Sensei pruunid vööd ning lasi neil meiega vabakumited teha, kusjuures neid vahetati iga mõne minuti järel ja neile olid kõik tehnikad lubatud (pruunid vööd on kõige ohtlikumad, kuna nad on piisavalt tugevad, aga veel mitte kogenud, et suuta ennast täielikult kontrollida). Pärast mitut minutit seda pandi meiega paari kenshuseid (juunior instruktorid). Ei ole vaja ilmselt täpsustada, et kenshuseid olid tõsiseimad vastased, keda oli võimalik ette kujutada. Selleks ajaks, kui ma oma vastasega vastakuti seisin, suutsin ma vaevu seista, rääkimata veel enda kaitsmisest. Me kõik saime päris põhjalikult nahutada ühe inimese väära käitumise pärast ning ma peaksin vist mainima, et see isik ei olnud ameeriklane.
Honbus treenimine oli pidev õppimisprotsess. Pärast mitmeid aastaid seal, leidsin ma ennast kõrgeima graduatsiooniga välismaalasest õpilasena. Ühel hommikul saabus dojosse uus inglane. Ta teatas, et on harjutanud mitmeid aastaid ühes Suurbritannia klubis ning sel hetkel väitis ta enda tasemeks olevat teine või kolmas dan. Ta liitus klassiga, aga peagi sai selgeks, et hoolimata oma vööst, mida ta pidas kindla kompetentsuse taseme näitajaks võistluskumites, jättis ta põhitehnika vägagi soovida. Ta asendid olid nõrgad, baastehnikad ebaefektiivsed, ning kõik need suurutsevad jala- ja käetehnikad, millega ta püüdis jiyu-ippon kumites silma paista, jätsid Jaapani õpilased küllaltki külmaks. Treeningu lõpus marssis vanim Jaapanlasest õpilane (grupi sempai) minu juurde ja nõudis seletust. Miks on see uustulnuk karates nii võhik? Kes on teda gradueerinud? Ja mis peamine, mida mina kui tema sempai kavatsen selle kõige suhtes ette võtta? Jaapanlasest seeniorõpilane nägi asja nii, et mina kui vanim võõramaalasest õpilane olin seega vastutav.
Jaapanist rääkides eksisteerib sempai/kohai suhe ainult teatud grupi sees, kuhu mõlemad kuuluvad. Näiteks ülikoolide klubides määrab selle suhte, kes on sempai ja kes kohai, ülikooli (ja seega klubisse) sisseastumise aasta. Võib väga vabalt olla, et teise aasta õpilane on tehniliselt parem kolmanda aasta õpilasest, aga see ei mängi mingit rolli sempai/kohai suhtes. Kes on juba Sempai, see igavesti Sempaiks ka jääb.
Oli üks jaapanlasest isik, kes pidevalt treenis JKA hommikuses klassis juba aastaid. Ta oli nõrga kehaehitusega ning väga väikest kasvu. Ta ei kaalunud tõenäoliselt rohkem kui 12-aastane Ameerika koolitüdruk. Aga ta treenis usinalt ja regulaarselt. Lõpuks omistati talle teine dan. Mitte puhtalt tema füüsiliste võimete põhjal, aga osaliselt ka paljude aastate pikkuse jõupingutuse tunnustuseks. Ta oli Sempaiks paljudele grupi liikmetele, kellest nii mõnedki olid temast kiiremad ning tugevamad. Aga alati näidati tema vastu üles asjakohast austust, kes iganes ka talle vastu läks. Mõnedel üksikutel juhtudel, kui külalised näitasid tema vastu üles ebakorrektset käitumist, siis teised klassi liikmed tegid asja selgeks vastates neile külalistele samaga.
Muidugi, austuse ülesnäitamine pole alati nii otsene, kui alguses võib tunduda. See on hoopiski “kõndimine vägagi õhukesel jääl”. Olles vastamisi Sempaiga, tuleb rünnata jõuliselt. Lodevalt sooritatud rünnakut tõlgendatakse kui uskumatut ülbust või laiskust. Igatahes on vastumeetmed tõenäoliselt negatiivsed. Kellegi Sempaiks olemise ärakasutamine on samuti kohatu ning sellele tõenäoliselt järgneb õiglane karistus.
Mõni aasta tagasi ma vaatasin gradueerimist Suurbritannias. Üks shoti karateka tegi kolmandat dani ja “kutsuti” vabavõitlusele ühe noore Jaapani instruktoriga JKA Rahvusmeeskonnast. Võttes algasendi sisse, olles oma olemuselt väga lõdvestunud ja enesekindel, sooritas britt tugeva jalaniitmise tehnika. Selle eesmärk vastane põrandale saata ebaõnnestus, aga tänu oma ootamatusele viis jaapanlase hetkeks tasakaalust välja. Ma kommenteerisin oma naabrile, et gradueerimine või mitte – see liigutus otsis pahandust. Nii oligi, järgmine rünnak, mis jäi ka viimaseks, oli jaapanlase kiire käelöök – piisavalt tugev, et vastane pikali lüüa, aga siiski kontrollitud, mitte tekitamaks kehavigastusi.
Minu arust on igaüks, kes on vastamisi Sempaiga ja ei vaevu ennast kaitsma, upsakas. Lisaks sellele, kui võtad võitlusasendi ja püüad kohe sempail jalad alt võtta, siis on see selgelt liigne vabaduse võtmine (Need olid õppetunnid, mida ma Jaapanis sain, mõnikord päris valusalt). Kui mõned kõrvalseisja kommenteerisid, et Jaapani instruktoril puudus enesekontroll, siis mõistsin kui valesti nad olid olukorrast aru saanud.
Mulle tundub, et JKA karate harjutamine pole mitte pelgalt liikumise ja võitlemise õppimine, vaid arusaamine mitteläänelikust lähenemisest õppimisele. See on selline lähenemine, mida meil on mõnikord raske järgida, kuna me lihtsalt ei ole Jaapanlased. Aga see on selline lähenemine, mis minu häbenematult kallutatud subjektiivse arvamuse kohaselt on loonud parima karate õpetamise maailmas. Ma ei ütle, et see ongi tingimata parim lähenemine, aga siiamaani on see töötanud ning paljud loodavad seda ka järgida.
JKA on tutvustanud karated maailmale, aga küllaltki juhuslikul moel. Kui kadunud Nakayama Sensei alguses tahtis karated välismaale viia, siis vaevalt ta suutis ette näha selle nii suurt levikut. Tagantjärgi on lihtne olla kriitiline ning vaielda selle üle, mis oleks tulnud teha teisiti. Aga fakt on, et selline kohati juhuslik ja suvaline karate levimine maalima, väljapoole Jaapanit, on tekitanud palju inimesi, kel puudub kindel juht ja eestvedaja ning kes seetõttu ei saa vastavat juhatust. On küllaltki selge, et üle maalima on inimesi ning dojosid, kus ollakse väga huvitatud JKA-st ning nood teevad ka oma parima, et järgida selle õpetust.
Palju sellest õpetusest on palju sügavam kui lihtsalt vorm ja tehnika. Keskendutakse iseloomu ja käitumise kasvatamisele. Jaapanis antakse sellist teadmist edasi läbi dojo ja õpetamise stiili erilise struktuuri. Väga vähe õpetatakse otseselt verbaalsel teel. Karatega kaasnev filosoofia on midagi, mille arusaamine peab tulema läbi treeningu, ajapikku. See ei ole midagi, mille kohta õpilased küsimusi esitavad või mida üldse oodatakse, et räägitaks.
Nagu paljud asjad Jaapanis on ka karate kohati minu jaoks müsteerium. Ma mäletan, et ükskord ma küsisin ühelt kogenud ja tuntud Jaapani Senseilt, et milles karate tegelikult seisneb ning mis on selle edu saladuseks.
Kuna ma siis veel Jaapani keelt eriti ei rääkinud, valisin Sensei, kelle inglise keele oskus oli piisav, et vastus minu küsimusele oleks ka mulle arusaadav. Ta mõtles mu küsimuse üle põhjalikult järele, kortsutas mitu korda kulmu ja vastas: “mõtlen paremini, treenin tugevamini” – nõuanne, mida mul on rõõm edasi anda.
Tõlge: Shotokan Karate Magazine nr. 62. Veebruar 2000.
Originaali tiitel: Thoughts from Japan. The Order of Things. Dave Hooper
Tõlkis: Aare Palm
Keeleline redaktsioon: Jüri Kolk
Sisuline redaktsioon: Alar Põllu, teisipäev, 4. jaanuar 2005. a.